After Lucia (2012)
6.5
2 hindajat

79. After Lucia (2012)
Michel Franco

Mõni kuu pärast ema surma kolivad Alejandra ja ta isa Mexico Citysse, et uuesti alustada. Pole lihtne kolida, kui nii palju jääb seljataha. Robertol on uus töö, aga ta ei tunne end mugavalt, ta on masenduses. Alejandra käib uues koolis ning leiab uusi sõpru, kuni järsku saab temast klassikaaslaste primitiivsete instinktide sihtmärk. Alejandra häbeneb ahistamise põhjuseid ning alguses ei taha ning pärast ei suuda sellest kellelegi rääkida. Kuidas lõpeb see lugu julmast kiusamisest? Film on väga mõjus, sest kujutab vaevu hoomatavat struktuurilist realismi, kasutades vaoshoitud valikuid. Pikk vaikus, filmi tegevusmaailma kuuluv muusika, staatiline kaamera ja ülimalt loomulikud masenduses ja haavunud inimeste rollid aitavad sellele kaasa. Kaadrist väljas vägivald pole kergendus, vaid näitab teismeliste tundetust ja julmust kaaslase suhtes. PÄRAST LUCIAT on intensiivne ja häiriv film, mis mängib vaataja tunnetel. Selle sünge draama vaatamine on vastupidavuse proovilepanek. On peaaegu võimatu taluda ekraanil nähtut, aga sa tead, et pead jääma, kuigi kogetu on häiriv, sest samal ajal tunned filmiga kummalist sidet. Pärast ta esimest täispikka mängufilmi, mis valiti Cannes’i Quinzaine des Réalisateurs’ile („Daniel ja Ana”, 2009), toob väga andekas Michel Franco meieni selle imelise ning šokeeriva loo ahistamisest ja alandusest, mis võitis 2012. aasta Cannes’i filmifestivalil Un certain regardi auhinna. Javier Garcia Puerto PÄRAST LUCIAT on esitatud Mehhiko poolt parima võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks. Eestikeelne pealkiri: PÄRAST LUCÍAT


Lisas Marge-Elin Roose 23.11.2012
Pane hinne:
Toata lumea din familia noastra (Everybody in Our Family) (2012)
7.7
3 hindajat

80. Toata lumea din familia noastra (Everybody in Our Family) (2012)
Radu Jude

(Heaks) lapsevanemaks ei sünnita, vaid kasvatakse, õpitakse ja arenetakse. Naistel ei ole seejuures suuremaid eeldusi meestest paremad vanemad olla, kuigi ühiskond kipub seda tihti arvama. Vahel võivad ka kohtunikud abielu lahutades olla sellest arusaamast natuke kallutatud. Nii võibki juhtuda, et isa saab lapse elus pisikese kõrvalrolli. Mis saab mehest, kes oma tütrest tõesti väga hoolib, kuid kellel ei lasta lapsega isegi kahepäevasele puhkusele minna? Marius saab seda oma nahal tunda. Muidugi, eks tal ole ka vigu ja probleeme. Ta isegi tunnistab seda. Kuid ta tõesti püüab asju mõistlikult ajada. Ta on leppinud, et näeb last vaid 15 päeva aastas. Ta ei kurda, et eksnaine ei lubanud tal tütar Sofiaga tolle sünnipäeval telefonis juttu puhuda, külastamisest rääkimata. Marius läheb oma isaga riidu, sest too nimetab eksnaist hooraks. Mees püüab isegi siis kannatlik olla, kui ta kokkulepitult Sofiaga kaheks päevaks mere äärde sõita tahab, ent nende teele takistused kerkivad. Kõigepealt öeldakse talle, et tüdruk on haige, kuigi tal ei paista midagi viga olevat. Siis sunnitakse meest ilusalongis aega veetvat eksnaist ootama, kuigi väljasõit on ammu kokku lepitud. Marius püüab kannatlik olla, kuid ühel hetkel kukub karikasse viimane piisk. Film inetutest ja lootusetult sassi läinud peresuhetest võiks olla väga tumedates toonides. Vaatajate õnneks on filmis KÕIK MEIE PEREKONNAS ka koomilisi seiku ja helgemaid toone. Tõelise päiksekiirena särab tütart mängiv Sofia Nicolaescu, kes tundub selles riidlevas seltskonnas tihtipeale kõige küpsem ja eetilisem tegelane olevat. Kaisa Karu Eestikeelne pealkiri: KÕIK MEIE PEREKONNAS


Lisas Marge-Elin Roose 23.11.2012
Pane hinne:
Gebo et l'ombre (2012)
6.5
2 hindajat

81. Gebo et l'ombre (2012)
Manoel de Oliveira

GEBO JA VARI on detsembris 104aastaseks saava portugallase Manoel de Oliveira film aastast 2012. Vanameister on loomulikult maailma vanim tegev filmitegija ja seda juba aastast 2001. Esimene film, mis de Oliveira käe alt tuli, on dateeritud aastaga 1931. Uskumatult viljaka tegijana valmib vanahärral aastas vähemalt üks film. Ka praegu on tal juba uus teos käsil, tema enda näidendi „Saatana pühakoda” adaptsioon kinoekraanile. Ka GEBO JA VARI on Raul Brandao näidendi kinoversioon. De Oliveira filmid on tuntud elementide poolest, mis kunagi ei muutu. Nimelt kaamera võtab stseenid üles kindlalt statiivil seistes. Kaadris ei ole ühtki juhuslikku eset, v.a need, millel on loo seisukohast sümboolne tähendus. Ning näitlejatelt oodatakse teatraalset mängustiili, mis sobib pigem lavale kui ekraanile. De Oliveira kasutab regulaarselt oma lemmiknäitlejaid nagu Catherine Deneuve, John Malkovich või Michel Piccoli. Nii kuulub ka GEBO JA VARI žanri teater filmis alla, kuid see ei vähenda sugugi naudingut, mida väga head näitlejad väga hea lavastaja käe all pakkuda võivad. Filmi tähed on Claudia Cardinale, Jeanne Moreau ja hiilgav Michael Lonsdale – vana kahurvägi, kelles ei tule pettuda. Filmi tegevustik viib meid 19. sajandi lõpupoole ühe vaesunud patriarhi majja, kust õnn on koos perepojaga lahkunud. Kuigi tõde teavad kõik, mängitakse emale, kelle elu sisuks on vaid armastus oma poja vastu, päevast päeva petumängu, mis lõpuks vältimatu dramaatilise finaalini viib. Eestikeelne pealkiri: GEBO JA VARI


Lisas Marge-Elin Roose 23.11.2012
Pane hinne:
Albert Nobbs (2011)
5.7
3 hindajat

82. Albert Nobbs (2011)
Rodrigo García

Kallis Dublini hotellis teenib kelnerina elatist tähelepanelik, viisakas, laitmatu käitumise ja kommetega Albert Nobbs (Glenn Close). Tegelikult peitub selle nähtamatu ja pisut veidra mehe varjunime all hoopis keerulise elusaatusega naine, kes üritab endal hinge sees hoida 19. sajandi Iirimaal, ühiskonnas, kus naistel praktiliselt puudub iseseisvus. Ühel õhtul kohtab Nobbs samas hotellis juhutööd tegevat maalrit, kes paneb teda mõtlema oma elu ja identiteedi üle. Äkitselt tundub Nobbsile, et teda võib ees oodata helgem ja parem tulevik... Tuntud Kolumbia kirjaniku Gabriel García Marqueze poja Rodrigo García ("Things you can tell just by looking at her", "Nine Lives") mängufilm põhineb Iiri kirjaniku George Moore'i romaanil "The Singular Life of Albert Nobbs". Film kandideeris 2012. a. kolmele Oscarile, Glenn Close on Albert Nobbsi rolli eest saanud arvukalt preemiaid.


Lisas Marge-Elin Roose 23.11.2012
Pane hinne:
Cloud Atlas (2012)
7.8
4 hindajat

83. Cloud Atlas (2012)
Tom Tykwer, Lana Wachowski,

Tunnustatud filmitegijate, Lana Wachowski, Tom Tykweri ja Andy Wachowski võimas ja inspireeriv draama „Pilveatlas“ uurib seda, kuidas üksikelude teod ja nende tagajärjed mõjutavad üksteist läbi mineviku, oleviku ja tuleviku. Selles loos põimuvad omavahel dramaatiliselt märul, müsteerium ja romantika, kui üks hing vormitakse tapjast kangelaseks ning vaid üks heategu kandub üle sajandite edasi, et ärgitada revolutsiooni kauges tulevikus. Tähtederohket rahvusvahelist osatäitjate seltskonda juhivad Oscari-võitjad Tom Hanks („Philadelphia“, „Forrest Gump“) ja Halle Berry („Koletise ball“). Neile sekundeerivad Oscari-võitja Jim Broadbent („Iris“), Hugo Weaving, Jim Sturgess, Doona Bae, Ben Whishaw, James D’Arcy, Xun Zhou, Keith David, David Gyasi, Oscari-võitja Susan Sarandon ja Hugh Grant. Iga osatäitja esineb mitmes rollis ning lugu liigub ajas ringi. Filmi kohandasid kinolinale ja lavastasid Lana Wachowski, Tom Tykwer ja Andy Wachowski. Wachowskite eelmine tiimitöö stsenaristide ja lavastajatena oli revolutsiooniline „Matrixi“ triloogia. Tom Tykwer võitis Spiriti auhinna ja kandideeris BAFTA-le filmi „Lola jooks“ lavastaja ja stsenaristina. Hiljem on tema lavastajakäe alt tulnud mitmeid auhindu võitnud „Parfüüm: Ühe mõrva lugu.“ „Pilveatlas“ põhineb David Mitchelli tunnustatud bestselleril ning selle produtsendid on kahekordne Oscari nominent Grant Hill („Peenike punane joon“, „Elupuu“), kolmekordne BAFTA nominent Stefan Arndt („Valge pael“, “Hüvasti, Lenin!“ ja „Lola jooks“), Lana Wachowski, Tom Tykwer ja Andy Wachowski. Eestikeelne pealkiri: Pilveatlas.


Lisas Marge-Elin Roose 23.11.2012
Pane hinne:
Noor (2012)
6.5
2 hindajat

84. Noor (2012)
Guillaume Giovanetti, Cagla Zencirci

Pakistanis asuva khusrade transgeensete kogukonda kuuluv Noor otsustab olla mees. Mehena otsustab ta teha mehe tööd ja mehele kohaselt leida omale tüdruk, kes ta omaks võtaks sellisena, nagu ta on ning ta õnnelikuks teeks. Noor töötab treileripargis ning unistab oma tulevasest naisest. Ta sülitab nagu mees ja määrib kohusetundlikult igal õhtul salvi selleks, et ta habe viimaks kasvama hakkaks. Ometi ei ole ta mees ega ka naine. Khusrate kogukonnas oli ta naine, ta tantsis kaunilt ning kandis kleite, siis tegi kannapöörde ning otsustas olla mees – oma kohta leidmata ei oska ta aga nimetada seda, mis teda õnnelikuks teeb. Vanaisa teab rääkida lugu riigi teises otsas olevast maagilisest kohast, kus sinnaläinud oma õnne leiavad ning enne kui viimane oma loo lõpetada jõuab, vajutab Noor varastatud treileri gaasipedaali, et järgmisel kannapöördel saaks alguse üks piltilusa Pakistani mägede vahele peidetud mineviku unustamise ja tuleviku leidmise lugu. Või käib see vastupidi? Omal moel dokumentaalfilmilik NOOR on Pakistani–Prantsuse koostöös valminud road movie, mis ühelt poolt on lugu enese leidmisest ja teisalt tuletab meelde, et tihti on nii, et õnne taga ajades unustame selle, mis meid päriselt õnnelikuks teeb. Maria Reinup


Lisas Marge-Elin Roose 20.11.2012
Pane hinne: