The Girl with the Dragon Tattoo (2011) - Arvustus.com arvustused

“Film ei olnud tavamalli järgiv.Omapära oli olemas ja tekitas vastakaid tundeid.Kadunud tüdruku loo uurimisprotsess oli huvitav.Samas pidi pingsalt jälgima,kes oli kes ses perekonnas.Peategelaste tegelaskujud olid hästi mängitud ja nutikad.Mõni stseen oli liiga räige minu jaoks.”

“Olles lugenud nii raamatut kui näinud rootslaste tehtud filmi, olin selle fimi jaoks hästi ette valmistatud. Ameeriklaste versioon on kindlasti jälle omamoodi (halvem?).
Film algab korraliku pauguga. Algustiitrid on visuaalselt nii vinged, et võiks arvata, et algab Matrixi neljas osa. See algusegraafika oli pikk ja väga lärmakas. Tekkis tahtmine silmad ja kõrvad sulgeda ja kohati seda isegi tegin.
Selline matrixlik algus oli üllatav ja ei läinud muidugi muu filmiga suuremat kokku, sest tegemist oli üsna rahulikus tempos kulgeva draamaga, algus tõotas aga midagi sootuks muud.
Filmi teostus oli nauditav ja kvaliteet tuntav. Lugu oli sünge ja paar stseeni olid isegi päris jõhkralt realistlikud ja Hollywoodi jaoks ebatavalised. Otseselt põnev ei olnud küll vist ühelgi hetkel ja kui ma poleks kogu seda suurt rahvusvahelist haipi kogenud ja raamatuid lugenud, poleks selle sisust ausalt öeldes eriti palju arvanudki. Muidugi puudutas teravaid teemasid, aga jutustusena oli siiski keskpärane.

Osatäitjad olid huvitavad. Esiteks Daniel Craig, ehk James Bond. Omapärane oli teda sellise tavalise (aja)kirjanikuna näha. Kaadrites püüti hoolega vältida tema Bondi rolli jaoks viisakasse musklisse aetud keha näitamiust -- ikka oli vaid detail või selja tagant, mis kaadrites ta püüdis eriti lodevalt lösutada ja välja näha "tavaline rootslane".
Rooney Mara ees aga müts maha, talle võiks lausa mingi auhinna anda ja ilmselt antaksegi. Tal polnud kaugeltki kerge roll, aga ta tuli sellega nii puhtalt välja, et ma hakkasin sellise karakteri eksisteerimisse uskuma.

Nõnda siis on minu meelest tegu kõrgel tasemel teostatud filmiga, kuid üsna keskpärase, kuigi sotsiaalselt terava looga.”

“Peaosas olev Rooney Mara on ikka üks eriti kõva tšikk, ta nagu ei mängi, vaid elab seda asja päriselt läbi. Tõsiselt vinge. Ka filmimuusika on kõva.
Üldiselt film selline karm. Karmil teemal ja mitte just päris igasse õhtusse sobiv. Naistele meeldib see triloogia miskipärast eriti.”