Järeltulijad - The Descendants (2011) - Kummaline kuid eluline film elust ja surmast ja mis pärast saab - Arvustus.com arvustused

“Alexander Payne on selle mitmes mõttes keerulise loo jutustamisega hästi hakkama saanud. Poleks arvanud, et tema käekiri või stiil niivõrd äratuntav on, aga viis, kuidas ta kurbust ja meeleheidet kujutab ja ka tempo ja dialoogide poolest meenus Järeltulijaid vaadates pidevalt Sideways.
Muidugi suurepärane esitus ka Clooney poolt, kes tõestas taaskord oma tipptaset, ja minu arust väga mõistlik rollivalik, oskab väärikalt vananeda.
Võiks arvata, et film ongi Oscarivõitjaks kirjutatud, Clooneyst ma ei räägigi, tema peaosa Oscar on kindel, aga kasvõi juba tegelaskujude poolest – need on lihtsalt liiga täpselt sihitud ja peensusteni välja mängitud. Kuigi Clooney kõrval on raske särada, sai Shailene Woodley vanema tütre osaga väga veenvalt hakkama, probleemse tüdruku täiskasvanuks muutumine toimus usutavalt. Teistest peategelase elu veelgi raskemaks muutvaist elementidest olid veel usutavad (nagunii) sõjaveteranist äi, kelle elu niigi tänamatu (naisel Alžeimer ja untsuläinud poeg), maaklerarmukese müüginaeratus (1 umbes viiest naerukohast kogu filmi jooksul) ja peab tunnistama, ka vanema tütre mingi täiesti goofy poisssõber. Esiteks ma jäin täiesti uskuma, et ta ongi päriselt selline töll, ja teiseks ma tõsiselt kahtlen, et ta peale selle rolli tegemist mingeid muid pakkumisi saab.
Üldiselt siis selline täitsa vaadatav film, kui on tahtmist midagi reaalselt kurba, aga veidrat vaadata. 10 punkti ehk see film ei ole, aga 9 küll. Havai muusika vastu ilmnes mul aga allergia, soundtracki eest punkt maha. Kokku 8.”