Tallinna söögikohad, restoranid, kohvikud, baarid - Arvustus.com arvustused

“Masendav. Teenindus allapoole igasugust arvestust. Antipasti kõrvale pakutakse soolvees ligunud kivideta oliive, nagu Säästumarketis, aga hinnad võiksid Säästumarketimad olla. Isegi siis ei läheks teist korda tagasi. Oliiviõlist võib ainult unistada, polnd ei hääd ega halba.”

“Ribe on olnud alati üks minu lemmikuid Tallinnas. Toidu osas pole kunagi pidanud pettuma. Vahel pole teenindus 5+, aga alati lähen sinna rõõmuga.”

“Kadrioru ja kesklinna piiri peale hästi ära peidetud restoran Riis eristub tavalisest "hiinakast" nii sisekujunduse kui menüü poolest.
Sisekujundus on lihtne ja kaasaegne ning mõjub (vist valgustite või mustade toolide pärast) kuidagi jaapanipäraselt, kuigi sushit siin majas ei pakuta. Väga ilusat värvi põrandast kerkib samas toonis mitmetasandiline söögilaud, mis oma kõrgusega jaotab ruumi efektselt ja efektiivselt pooleks. Istuda seal küll ei proovinud, aga võib üleolev tunne olla küll.



Toit osutus rõhutatult tervislikuks, palju köögivilja ja mitte mingit hiinakale tavapärast suhkrukastet. Vaadake pilti - lihaports on suurem kui nuudlikuhi - tavaliselt juhtub vastupidi. Kuid hoolimata tervislikkusest oli söök väga maitsev.



Väike ving ka. Krõbedad wontonid sealihatäidisega oleks võinud jätta tellimata. Langesin oma uudishimu ohvriks, sest ei teadnud, mis need wontonid on ja 5.50€ eelroa eest tundus selline intrigeerivalt kallis hind ka, et ehk tuuakse midagi head.
Kahjuks nii ei läinud. Soovitan selle asemel midagi muud tellida.



Muidu aga on Riis väga lahe koht. Võibolla pisut keskmisest kallim, aga viisakas ja ilus ja meeldiva teenindusega. Soovitan.”

“Pisike ja armas koht, koogid olid head aga söögid keskpärased. Teenindus oli sõbralik ja kodune.”

“Väljast vaadates tundub, et seal ei tegutse kas midagi võin on parimal juhul mingi veidramat sorti baar. Tegemist on vana pioneerilaagri ühe majaga, mis muidugi on olnud oluliselt kehvemas seisukorras ja mida on tublisti vuntsitud.

Sees on sügisesel ajal hubane ja soe. Kõrvuti asuvad avatud üheruumiline poeosa, tellimislett...


...ja kohvikuosa. Seal on lauad-toolid-diivanid kõik läbisegi ja igaüks iseooperist.


Menüüs oligi vaid kaks asja, maheloomaliha supp klimpidega ja pasta tomati-hakkliha-ubadega. Seda viimast sai tellida nii küüslaugupastaga...


kui ka täisterapastaga...


Maitsevahet suurt ei olnud, aga natuke ehk oli täisterapasta maitsekam. Sest sellel teisel polnud üldse mingit maitset. Ei küüslaugu ega pasta maitset. Lisaks olid mõlemad ülekeedetud.

Leib oli seal hea. Mingi eriti tume, peaaegu must, ise tehtud ja maitsev.


Rohujuure kohviku üks tõmbenumbreid on seal küpsetatud saiakesed. Need olid nagu soojalt Selverist ostes, head küll, aga mitte nii suurt kiidulaulu väärt kui kuulda on olnud.


Lastele olemas mängunurk, aga muidu toidud suuremad asjad polnud ja logisevate pidemetega kellegi vanad noad-kahvlid ei jätnud ka erilist muljet.”

“kõigeealt teenindati inimest kes saabus peale mind ennem. liha oli asoluutselt maitsetu ja ujus kastme sees,krillitud köögivili oli täiesti toores. kuidas saavad pidada itaaaliapärast restorani kui ei tea midagi vahemere maitseainetest. lahkudes möödusin köögist,seal oli täiesti umbkeelne vana venekeelt rääkiv naisterahvas,küsisin kas tema valmistas roa,millepeale tegi näo et ei saa millestki aru. on ilmselge,et selline inimene ei ole mingisugust tänapäeva koolitust saanud. ei lähe enam kunagi sinna. oleks pidanud keelduma maksmast.”