- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
1.
Kirsiaed
Hendrik Toompere jr
Anton Tšehhovi näidend / Peale perekondlikku tragöödiat kolib mõisa ja tohutu suure kirsiaia omanik pr Ranevskaja Pariisi. Olukord kodus läheb aga majanduslikult väga keerukaks, võlad panga ees, maksmata intressid jne. Tegevus algabki hetkest, mil Ranevskaja saabub pärast kuueaastast äraolekut taas koju oma tytarde, venna ja teiste kodakondsete juurde. Mõis koos kirsiaiaga läheb oksjonile. Seda oleks võimalik ära hoida, kuid kiindumus mälestustesse ei lase seda juhtuda. / Näitlejad: Osades: Merle Palmiste, Mari-Liis Lill, Kersti Heinloo, Margus Prangel, Mait Malmsten, Raimo Pass, Harriet Toompere, Jan Uuspõld või Ivo Uukkivi, Britta Vahur, Lembit Ulfsak, Kristo Viiding, Hendrik Toompere jr jr. / Kunstnik: Ervin Õunapuu / Muusikaline kujundaja: Andrus Laansalu.
Lisas sabrina 07.09.2010
- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
2.
Laste suur kokaraamat
Merle Kamarik, Riina Lõhmus
Kaunilt kujundatud kokaraamatus on lai valik toredaid retsepte, mille järgi õpime valmistama erinevaid toite koos raamatu peategelaste, väikese Helena, spordipoiss Robini ning noore daami Helleryga. Kokk Tarmo abiga õpitakse selgeks kõik tähtsamad kööginipid, mida on raamatu fotode järgi lihtne järele teha nii suurel kui väikesel kodukokal. Õpitakse valmistama vahvaid suupisteid ja jooke, kaetakse suvine sünnipäevalaud, tehakse toitu matkal ning peetakse kevadpühi. Kõige lõpuks valmib uhke piparkoogist maja. Lisalugemist leiab toiduainete, toitumise ja minevikutavade kohta.
Lisas Marge-Elin Roose 08.08.2012
- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
3.
Laul, mis jääb
Merle Karusoo
Lavastus Raimond Valgrest. Enne sõda tunti seda kõrtsipillimeest vähe, tema laule ei plaadistatud, kuigi „Muinaslugu muusikas“ ja „Sinilind“ olid juba loodud. Sõja ajal vene väes aitasid tema laulud meestel ellu jääda, pärast sõda ei tahetud neid mehi ega võidule aidanud laule tunda. Oli lühike Raimondi laulude buum. „Peagi saabun tagasi su juurde“, „Ei suutnud oodata sa mind“. Salvestusteni need ei jõudnud. Ja siis keelati Valgre ära. Sellepärast, et ta laulis armastusest, mitte tööst. Keelati ära tango. Keelati ära saksofon. Jäi ainult minoorist mažoori tõlgitud „Saaremaa valss“. Ta jõi ennast surnuks. Siis hakkasid tema laulud elama. Lavastus räägib Raimond Valgre ajast ja temast selle aja sees. Ja sellest, kuidas sünnivad laulud, mis jäävad.
Lisas sonic
“Laval oli kõik olemas. Omapäraselt minimalistlik, aga nutikalt kasutatav lavakujundus. Tohutu hulk näitlejaid, kellest vähemalt 10 tk olid nö AAA-kvaliteediklassist. Lisaks Raimond Valgre elulugu, mis on ideaalne aines igasuguste raamatute, filmide ja teatrietenduste jaoks. Aga ometi põrus "Laul, mis jääb" suurelt. Eelkõige just kasutamata potentsiaali pärast. Eelkõige just selle pärast, et oli teravalt tunda KUI PALJU parem oleks saanud see lavastus olla.
Etendus oli pikk, ligi 3h ning kolmes vaatuses. Esimeses vaatuses oli Valgre Pärnus. N-ö ilus aeg. Aga kohutavalt fragmenteeritud. Hoolimata 3h pikkusest etendusest ei saadud peaaegu ühtki stseeni korralikult välja mängitud, sest kohe tuli teine asi peale. Mõttetult palju väikseid detaile, mis ei moodustanud ühte tervikut, vaid jäidki, kuni lõpuni segaseks. Nende asemel võinuks mõnegi stseeni pikemalt ja mõistetavamalt välja mängida. Lasta karakteritel areneda ja vaataja jaoks arusaadavaks muutuda. Aga ei. Karakter kadus enne kui täpselt aru sai, kes ta oli, kuigi jäi mulje, et oli justkui oluline tegelane (Valgre elus).
Juba esimeses vaatuses hakkas ka teravalt häirima see, et igast Valgre loost esitati vaid mõned taktid. Vist mitte ühtegi lugu ei esitatud täispikkuses! Ja ometi on lood ju head ning publik tahtis neid kahtlemata kuulda. Täielik materjali raiskamine.
Teine vaatus, mis pidi näitama Valgre allakäiku, näitas kõike muud. Valgre kössitas nurgas, ei öelnud sõnagi ja mul ei temast isegi kahju. Sest ta ei mõjunud mingi tegelasena, juba eelmisest vaatusest alates. See on Avandi raiskamine ja see on Valgre raiskamine. See oleks saanud olle niiiii palju parem, et mul on neid ridu kirjutadeski kahju, sest vaevalt nüüd niipea uut Valgre lavastust tulema hakkab.
Head momendid kolmandast vaatusest olid nõukogudeaegne uute muusikapalade ülekuulamine ja modifitseerimine tolle aja poliitika ja väärtustega sobivaks. Ülle Kaljuste säras! Suurepärane roll. Jah, selline n-ö ülemängitud, aga nii see ju mõeldud oligi ja mõjus väga hästi. Kogu saalile. Nii mulle kui rahvale meeldis ka Rober Annuse roll ja lõpuks lauldud Tondi Tango :)
Ühesõnaga täielik jama. Valgret ma eriti rohkem tundma ei õppinud, Valgret oligi etenduses üsna vähe, sest enamasti ta kössitas niisama nurgas. Mingit Valgre hingeelu tundmaõppimist ega midagi sellist ei toimunud. Kui ta lõpuks kössitama jäigi, siis polnud temast kahju. Ja see räägib millestki. Räägib sellest, et tegelast ei olnud suudetud mulle kalliks teha, ma ei elanud talle enam ammu kaasa. Ja mina olen üle keskmise Valgre loomingu austaja...
Kõige paremad olid hoopis vaheaajad, mil garderoobis mängis tollele ajale iseloomulikku muusikat sobivas riietuses ja soengutega bänd ning vahepeal Tiit Sukk ja Ülle Kaljuste mõne laulu nende saatel laulsid. Publik hoidis aupaklikult eemale, et vabastada tantsusaal, kus kahjuks keegi publikust tantsima ei tõtanud. lmselgelt bänd seda aga ootas. Just nagu vanasti kui Draamateatri all oli popp kunstiinimeste lokaal.”
sonic on seda arvustust muutnud: 12.06.2015 21:16
- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
4.
Minu oma
Merle Karusoo
Polly Teale «Minu oma» Kuidas saada lapsi, kui lapsi ei saa? Lätis, Leedus ja Venemaal on beebikastid, kuhu saab jätta soovimatud vastsündinud. Kasuvanemate jaoks ei mingeid ootamisi kuni pärisema loobub emaõigustest või kuni emaõigused ära võetakse. Lapse jaoks kiire maandumine koju, kus teda väga oodatud on. Ei mingeid vahepealseid vintsutusi sotsiaaltöötajate ja lastekodude hoole all. Eestis on lapsendamisteekond pikk, vaevarikas ja traumeeriv. Eelkõige lapsele. Inglismaal, kus toimub "Minu oma" tegevus, on olukord sama keeruline. Pärast mitmeaastast ootamist tuleb väga heal järjel perele teade, et laps on saadaval. Tema pärisema on prostituut ja narkomaan, beebi elu algab võõrutusraviga. Probleeme on palju - kunagi ei tea, mis lapsest saab. "Minu oma" probleem on teistsugune. Mis on parim lapsele - kas heal järjel pere, kus alles õpitakse hoolima, armastama ja lapse nimel loobuma või kiivakiskunud eluga pärisema, kelle jaoks järeltulijast hoolimine on loomulik nagu loomal? Meie ei tea vastust. Kas teie teate?
Lisas Marge-Elin Roose 16.11.2012
- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
5.
Narratiivne lähenemine sotsiaaltööuurimuses. Laste väärkohtlemise lood
Judit Strömpl, Marju Selg, Merle Linno
Selles raamatus tutvustab grupp Tartu Ülikooli sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituudiga seotud autoreid oma viimaste aastate uurimistööd, mille teemaks on laste vastu suunatud vägivald ja väärkohtlemine. Kõik käsitletavad uurimused lähtuvad sotsiaalse konstruktsionismi põhimõtetest ja on teostatud narratiivianalüüsi meetodeil. Valitud lähenemisviis aitab sügavamalt mõista ja teoreetiliselt mõtestada nii spetsialistide kui klientide vaatenurka uuritava teema kohta.
Lisas Marge-Elin Roose 06.11.2012
- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
6.
Panso
Merle Karusoo
Voldemar Panso (1920–1977) näitles, kirjutas, õpetas, lavastas. Viimasel viiel aastal veetis palju päevi haiglas, kus kirjutas perfokaartidele oma doktoritööd ning järge raamatule "Naljakas inimene". Vahel need teemad segunesid ühte ja Panso lõputööst pidi tulema ülemlaul elule - võllahuumor, mille kaudu jõuab kõige lähemale igavesele ja igiinimlikule. Osades: Mait Malmsten, Raimo Pass, Tiit Sukk, Maria Avdjushko.
Lisas laurent 29.11.2010