Draamafilmid - Arvustus.com arvustused

“Filmis ei ole tunda seda ilusat keemiat, mis sellises teoses peaosaliste vahel on nii kohustuslik. Pigem lepiks isegi kehva stooriga, kui näitlejate vahelise keemia puudumisega, selles filmis on aga just see puudu ja niimoodi romantilist filmi ei tee. Produtsentidest võib muidugi aru saada, miks valiti just sellised peaosalised -- nimi meelitab rohkelt vaatajaid.”

“Püüab välja näha kui dokumentaal ja kohati see tal isegi õnnestub ning on hetki kus film täielikult endasse haarab. Neid hetki peaks aga tugeva filmi jaoks siiski rohkem olema.”

“Värvilistele naistele, kes on mõelnud enesetapule...
Film, mis ei jäta külmaks. See on film, mis jääb kummitama veel pikaks ajaks, tuues ekraanile teemad otse elust neid ilustamata. Lugu ise pärineb juba aastast 1975 ning seda on etendatud nii lavalaudadel kui ka jäädvustatud raamatukaante vahele.
Olin seda filmi vaadates üksi kodus ning sain ikka korraliku peatäie nutta - ei kujuta ettegi, mida naabrid sellisest halast mõelda võisid...aga tagasi hoida polnud võimalik...see film tekitas minus kohutavat viha ning kurbust. Ei hakka siin ette rääkima, mis selles filmis neid emotsioone tekitas...juhuslikult kui keegi soovib seda filmi vaadata pole ilus filmi ette rääkida. Siiski julgen öelda, et teemad olid minu jaoks liiga julmad ning kuigi mulle meeldivad tõsised ning mõtlema panevad filmid, leian et see film mõlgub mul veel nädalaid meeles. Loomulikult ongi elu üsna julm ning selliseid juhtumeid toimub pidevalt üle kogu maa...usun, et sellepärast ei soovigi ma veel lisaks filmide näol vaadata õuduseid, mis enam meelest ei taha minna!
Siiski alati peale selliseid filme tunnen ma, et minu elus on ikka kõik nii korras. Inimesed virisevad ikka liiga mõttetute asjade pärast...alles siis kui on võrdlusmoment, et kellegil on veel hullem, tullakse tagasi reaalsusesse. Niisiis olin ma peale selle filmi vaatamist ikka oluliselt rahulolevam kui enne.
Ühesõnaga on see film, mis räägib pettuda saamisest, kaotusest ning valust. Samas ka edasi elamisest, ükskõik kui võimatu see sel hetkel tundus. Selline tugevus paneb alt üles vaatama...ning loomulikult mõtlema, kas ise sellises olukorras hakkama saaks.

Soovitan ja ei soovita ka! Ise enam nii masendavat filmi vaadata ei tahaks! ”

“Olles mees, pole ma seda raamatut mõistagi kunagi lugenud, küll aga olen kuulnud, kui oluliseks seda paljud naised peavad. Nõnda olin siit-sealt ka pisut kuulnud, mis selles raamatus toimub.
Pean tunnistama, et mul hakkas seda filmi vaadates igav. See polnud halvasti tehtud film, pigem ikka selline BBC kvaliteetteos, aga ma ei ole vist õige sihtrühm. Juba peale esimest kolmandikku hakkasin mõtlema, et see film võiks nüüd läbi saada. Selles ei olnud kuigi palju meeldejäävat. Maastikuvaated ja kõik välivõtted olid eranditult pilves ilmaga filmitud, tõeline Inglismaa! Inimesed olid oma emotsioonides tohutult kivised... see viimane muidugi pidigi nii olema, kuna Jane'i kasvatus nõudis daamilt sellekohast tunnete peitmist, aga kui raamat andis tõenäoliselt võimaluse tema sisevõitlused kõik lahti kirjutada, siis sellest emotsioonitust näost oli õige raske midagi filmi järeldada.
Filmis oli paar südantlõhestav-ilusat kohta, aga enamus mõjus väga tuimalt nii visuaalselt kui idee poolest. Lõpp ei meeldinud mulle aga sugugi, seda, miks, ei saa ma aga välja öelda, ilma teiste üllatust rikkumata. Vestelnud raamatut lugenud kaasaga, sain selgeks, et raamat päris nii ootamatult ja küsimusi tekitavalt ei lõppenud.”