Draamafilmid - Arvustus.com arvustused

“Väga ilusa Arvo Pärti muusikaga hingestatud film ning suurepärane näitlejatöö Cate Blanchett-ilt. Ometi tundub film natuke pealiskaudne ning filmi lõpp on kaugel rahuldustpakkuvusest.”

“Nägin selle filmi ka lõpuks ära, kuigi see on juba nii ammu tehtud. Filmi kõrgest kunstilisest tasemest või hästi kirjutatud stsenaariumist siin rääkida kahjuks ei saa. Kõige üllatavam oli, et ka muidu head näitlejad tegid kuidagi ootamatult nõrga ja ebausutava rolli. Kõige parem oli aga Tõnu Oja, kes mõjus ainsana usutavalt ja oli ka põnev karakter. Umbes selline tunne, oli, et ma tean samasuguseid tüüpe küll.
Küll aga oli filmi vaadata eestlasena, kes sellest ajast ka üht-teist mäletab, ikkagi huvitav. Leidus äratundmisrõõmu ning pisut ka üllatusi. Filmi lõppedes jäi tunne, et kuigi film polnud hea, olid need tegelased, kes sel ajal reaalselt Eesti iseseisvuse eest võitlesid, oma eludega riskisid ja asja ära tegid, ühed väga kõvad vennad. Au neile!”

“Film on tumedates toonides. Kohati meenutab vanat must-valget filmi. Näitlejad on ka üsnagi vähetuntud, äratundmisrõõm tekib meespeaosalise ja Paltrow juures.
Palju on etteaimatavaid kohti. Tüüpilised situatsioonid, kus kättesaamatu naine kasutab endasse armunud meest ära, sest naise armastatu ei käitu vastavalt tema ootustele.
Miski siiski paelus, sest oli soov film lõpuni vaadata, kuigi midagi selles eriti ei meeldinud.”

“Kohe alguses üllatas mind kuningas Henry VIII (Eric Bana) sarnasus tegeliku kuninga välimusega. Näo järgi tundis veel nii mõnegi ajalootegelase ära, keda õpikutest nähtud.
Väga meeldisid valitud näitlejad, eriti peaosalised (Natalie Portman ja Scarlett Johansson). Kõik tundusid väga tõetruud ja tõid oma karakteri iseloomu väga hästi välja.
Muidugi paelus ming ka kogu see ajastu, kostüümid ja arhitektuur. Üllatavalt palju oli filmis ka ajaloofakte, mis vastasid tõele.
Soovitan kõigil seda vaadata. Väärt film.”

“"Melanhoolia" on Lars von Trierile omaselt väga kaunis ja vaatemänguline, kuid kahjuks ka talle vähem omaselt etteaimatav. Mitmed pöörded loos on üllatavad eelkõige seetõttu, et sellelt režissöörilt ei oleks nii lihtsaid lahendusi oodanud.
Kui "Antikristus" tekitas vaatajates sügavaid tundeid (negatiivseid või positiivseid, aga ükskõikseks ei jäänud keegi), siis "Melanhoolia" on lahjem ning selle loojagi näis seda mõistvat. Ning korraldas enda võimalikel vaadetel tugineva reklaamikampaania.
Coca Cola kinos - ma ei oska öelda, kas kino Artis lasi teha teise tõlke - olid subtiitrid küll pisut nigelad. Lisaks paarile kahtlase väärtusega kohale oli sisse jäänud ka kirjavigasid.”