Tinker, Tailor, Soldier, Spy (2011) - See film saab Oscari, aga minult 6p - Arvustus.com arvustused

“Eeldasin, et see film pakub palju ja ootasin seda pikisilmi. Tagantjärele tuleb tunnistada, et film pakkus tõepoolest palju, aga ma ei ole veel päris kindel, mida nimelt.
Filmi tegevus toimub 1970ndatel või täpsemalt siis lausa 1973ndal aastal, ja filmi kogu esteetika on sellest kantud. Ka filmi pilt on keeratud pruunikaks ja on väga teraline. Alguses arvasin, et vaid filmi introosa saab olema selline, aga ei, kogu filmi vältel jäigi kvaliteet selliseks ning mõtlesin veel, et see on päris naljakas, kuidas võetakse mingi ilmatu ilus tänapäevase filmikaamera pilt ning tehakse sellest seesugune mudru. Ning veel, et seda filmi poleks küll mõtet koju Blu-Ray formaadis osta, et siis iga kaadri ilu imetleda. Tähendab, mitte siis otsese pildikvaliteedi tõttu. Seda ei saa eitada, et iga stseen võiks iseseisvalt Oscarile kandideerida ja päris kindel on, et kogu film seda ka teeb. Film, kus astub üles nii ohtralt häid näitlejaid, mille sisu põhineb säärasel spiooniklassikal ja mis seejuures nii kummaline on, lihtsalt peab Oscarile kandideerima ja ma üldse ei imestaks kui ta selle ka võidab. Võimalik, et mitmes kategoorias.

Kui kujutate endale ette spioonifilmi, siis tuleb esmalt kindlasti pähe James Bond. "Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk" on aga hoopis teistsugune, 007 seeriast väga erinev spioonilugu ja seetõttu ka usutav. Paar korda lastakse ka relva, mõnes kaadris on kellelgi kõri läbi lõigatud või soolikad vannis välja lastud. Aga see on vaid hetkeks. Üldiselt saadab kogu filmi mingi intelligentne, lausa olematu pingega kassi-hiire mäng, kus pole täpselt teada, kes on kass ja kes on hiir. Enamus aega on garanteeritud, et ükski filmivaataja ei saa mitte midagi aru. Midagi nagu ei toimuks. Iga stseen kestab samas vaid üürikest aega (mis tavaliselt tõstab filmi tempot, aga mitte siin) nii et pole võimalik millessegi süveneda. Näiteks on stseen, kus telefon heliseb, keegi võtab vastu, ütleb "halloo" ja mina just mõtlen, et nüüd tekib võimalus mingist karvakesest kinni haarata ja lugu lahti harutama hakata, aga ei, sellega stseen lõpebki. CUT. Ja algab mingi hoopis muu tegevus.
See on film., mida on võimatu kirjeldada ja mis ei ole kindlasti klassikalises mõttes põnev või köitev ja kui ma oleks seda kodus vaadanud, oleks ehk pooleligi jätnud. Aga kinosaalist väljusin lõpuks siis rahulolevana. Tekkis lausa vallatu mõte seda filmi veelkord vaadata, et nüüd ka alguses (mis oli eriti pikk, umbes 20 min ei juhtunud midagi) midagi aru saada. Aga sellise filmi puhul pole kindel, et kahestki korrast piisab, et asjale pihta saada.

Noh, kunstilisuse eest, ajastutruuduse ja õiglase spioonielu kirjelduse eest 10 p. Aga meelalahutuse, põnevuse eest 3 punkti. Lepime kuhugi 6 peale siis kokku.”