Tartu söögikohad, restoranid, kohvikud, baarid - Arvustus.com arvustused

“Spaa-elamuse juurde kuulub ikka ka hea toit ning näiteid nende kahe -- spaa ja kvaliteetse restorani -- sümbioosist leiab mitmelt poolt ka Eestis. Aga V Spa ja Joyce restorani kooslusele on konkurentsi pakkuda väga raske.

Kui olete lugenud minu varasemaid arvustusi, siis teate, milline detailide kallal nokkija ma olen, aga ka seda kui rohkesõnaliselt kiidan ma neid, kes seda väärivad. Umbes viiekümnest arvustatud restoranist olen 10 punkti andnud vaid kolmele, nende hulgas nüüd ka Joyce.

Varasemat sorti ajal õhtusöögile saabudes, nii poole seitsme paiku, olid täis vaid mõned üksikud lauad, ehkki registratuuris soovitati õhtusöögi huvi korral igaks juhuks laud siiski broneerida, mida ka tegin.

Sisekujundus väga eriline ei ole. Tavalised lauad, tavalised toolid.. õhkkond, mis ei ole üheski suunas mingeid selgeid ootusi tekitav või kuidagi eriliselt tundma panev. Kena, viisakas, rahulik. Aga mitte mingit spetsiifilist meeleolu loov või kuidagi meeldejääv. Tõtt-öelda näen hetkel vaeva, et meenutada, milline see õieti oli, õnneks on pilt meenutuseks. Mõnes mõttes siis nagu hea taustamuusika -- mida ei märkagi. Millegagi tugevalt eristuda ei ole püütud, mida on näiteks tunda Aqva Spa restorani Fiore külluslike kunsttaimedega kaetud otsaseina ja hõbekuplitega kaetud lage vaadates.


Istusime lauda küllalt ootustevabalt. Lootusega saada häid toiduelamusi, aga mitte naiivses usus, et see tingimata nii läheb. Kuid läks.

Eelroana tellitud "pardiburger" oli tegelikult neli pardiburgerit. Muidugi tillukest, aga siiski neli, ja toredas bambusaurutis serveeritud, nagu aasia dim sum. Burgerisaiad olid süsimustad ja selliseks naturaalse söega läbini värvitud. Ning selgus, et saiad ei olegi küpsetatud, vaid aurutatud! Mis on nii põnev ja tore mõte, et ma imestan, et varem sellise otsa ei ole sattunud. Burgerisaia vahel oli rebitud pardiliha ja kimchi -- missugune eriline kombinatsioon! Ja maitsev mahlane suutäis. Visuaalselt nauditav presentatsioon, huvitav tehnika (aurutamine) ja mahlane külluslik maitse. Midagi enamat ühest roast soovida ei olegi võimalik.


Edasi "Eesti rahvuskala" leiva, hapukoore ja suitsupeediga. Miks see "Eesti rahvuskala" jutumärkides oli, jäi küll küsimuseks, mida ka teenindaja lahendada ei osanud, pakkudes, et Eestil ei ole ehk rahvuskala, aga tegelikult ju ometi valisime 2007. aastal räime omale rahvuskalaks ning just räime oli selles roas ka silmas peetud.
Taas suurepärane presentatsioon taldrikul, toredast kihiliselt kaetud ja juba silmadega nauditav süüa. Maitsete kooslus oligi just nii hea kui pilguga nautides arvata võis ja koka huvitavad mõtted said hamba all mõnusaks. Kui mõtled "räim leivaga", siis ei mõtle sa ilmselt esmalt, et leib võiks tähendada peale puistatud leivapuru. Aga Joyce restoranis tähendas just seda ja sellist äraspidisust ning loomingulisust toidus ma eeldan, armastan ja hindan. Muidugi maitses see võrratult ja iga element andis oma nüanssi nii maitses kui nauditavas mitmekesises tekstuuris.


Kammkarbid, samuti eelroana, olid samuti väga hõrgud. Natuke tekitas küsimusi, miks olid need pooleks lõigatud, sest nii õrna ja erilise suutäie nagu kammkarp puhul tahaks just seda ampsu nautida, pooleks hammustada ise, tunda seda hõrku kerget suutäit puhtama maitsena suus. Antud juhul jäi tekstuuri nautimisest puudu nii lõikamise enda pärast kui ka seepärast, et seetõttu sai kammkarbiliha kastet tunda igast küljest ja maitsestus taldrikul pisut üle. On ju kammkarbi loomulik maitse nii õrn, et seda rikastada saab vaid väga pisukese kastmega ja kergesti on lisamaitseid liiga palju.
Muus osas oli aga taldrikul olev kahtlemata ilus, isuäratav ja maitsev!


Põhiroogadest sai proovitud krevetipastat tomati, basiiliku ja musta parmesaniga. See on nüüd täpselt sellise nimega roog, mille ma tavaliselt menüüs vahele jätan. Ei kõla see sugugi eriliselt, aga pean ütlema, et ka teised põhiroad ei kõlanud oma nime poolest. Vikerforell. Põrsapraad... Kõlab väga tavaliselt ja toob silme-ette mingi harukordselt tavalise toidu. Aga oli kuidagi pastaisu ja nii see neist valitud sai. Eelroogi nautides hakkas aga huvi põhiroa vastu aina kasvama. Ootused kasvasid. Enam ei olnud ma nii kindel, et see pastaroog nii väga tavaline olema saab ja ei saanudki.
Milline huvitav pastavalik -- juba esimesest pilgust oli selge, et tegemist on millegi erilisemaga kui "makaronid krevettidega". Kui rikkalik maitse! Kui hästi tasakaalustatud hapusus, vürtsikus, magusus.. Mmuah!


Magustoiduks Panna cotta valge šokolaadi, vadaku ja rohelise õunaga toodi lauale ümbritsetuna magusast jääst, mõnusalt mitmekihilise maitsenaudinguna, all toredasti krõmpsuv puru. Lihtsalt täiuslik presentatsioon ja suurepärane maitse.


Teenindus oli hea, sõbralik ja abivalmis. Mitte tipptasemel väljaõppega, aga vähemalt südamest püüdlik ja jättis hea mulje.

Joyce restoran ei ole lihtsalt hea, vaid on suurepärane, peaaegu veatu. Mitte spaarestoranide konkurentsis, vaid Eesti parimate restoranide konkurentsis ning hetke seisuga parima toiduga restoran, mis minu hinnangul Eestis eksisteerib. Peakokk Mihkel Manglusele minu poolne maani kummardus ja lootus ruttu sinna tagasi saada, et kõik teised road ka ära proovida -- huvi selleks on väga suur. Nüüd tean, et iga roog menüüs on lahendatud väga loominguliselt, huvitavalt ja kõrge tasemega.”

“Kiidan restorani atmosfääri, esmakordsel sisseastumisel tekkis kohe wow-effect. Klienditeenindaja oli professionaalne ja sõbralik. Toit oli ülimaitsev ja väga peenelt serveeritud.”

“Ootasime suppi 40 minutit,,,,,enam sinna ei lähe.Pange pood kinni,või laske tegijatel üle võtta!”

“Katsun teha lühidalt.
Kui lähete sinna sööma ja midagi, siis lauda jõuab tihti peale toit mis on valmistatud vanadest toorainetest.
Hügeeninõudeid köögis räigelt ignoreeritakse. Peakatteid/köögivormi kantakse kui viitsitakse.
Kuupäevi ka ei vaadata ja just teie lauda võib jõuda 5 või rohkem päeva vana piim või keefir.
Tööle võetakse ettekandijaid/teenindajaid, kokkasid kellel puudub vajalik/üldine kogemus.
Miks meie makse peame tasuma, aga nemad mitte. Samuti kuulsin kuidas teenindajad saavad ümbrikupalka, samuti kokad.
Ja neil puuduvad isegi töölepingud.
Teenindajad õelutsevad omavahel.
Vastik negatiivne energia valitseb seal!!!
”

“Toode/toit parim. Teenindus ülihalb.”

“Laua tellisime ette poole kaheksaks, kohale jõudes juhatati meid kohe lauda ja toodi menüüd. Tellisime endile joogid ning alustuseks suupiste vaagnad - juustuvaliku ning köögiviljavaliku hummusega. Mmmmm, väga maitsvad olid mõlemad, aga arvestades meie kõhu tühjusega, siis muud sealt oodata polnudki. Chilli ei kõlvanud süüa :D, aga mõni südikam oleks võinud ka selle ära süüa. Mõlemad valikud olid väga põnevad, need kes otsivadki erinevaid maitseid, neile need valikud mõeldud olidki - juustuvalikus olid nii valge- kui sinihallitusjuustud, erinevad maitsejuustud (suitsujuust ja mingi huvitav roheline juust ja kollakas tükkidega juust), nn kastmeks oli murakamoos ja kõrval veel krõbedad saiaviilud. Juurviljavaagnal olid aedoad, kabatšokk, spargel, suhkruherne kaunad ning chillikaunad ja ma olin väääääga meeldivalt üllatunud, kui hästi võib maitseda hummus.
Me päris rammusa peale välja ei läinud vaid võtsime järgmiseks salatid - mina sõin Caesari salatit hiidkrevettidega. Natukene olin pettunud kastme vähesuses ja konsistentsis, kuid üldkokkuvõttes oli salat maitsev, hetkel oskan seda võrrelda nt Volga salatiga ja ema tehtud salatiga, neist kõige parem on olnud ema tehtud (PS! Mul ema on kokk), Noiri Caesari salat oleks sellest võrdlusest kolmandal kohal, neljandal kohal ja üldiselt maailma kõige viletsam Caesari salat on olnud statoilist ostetud :D, aga ma ei hakanud seda võrdlemagi. Teised sõid sooja kanasalatit, millel tundus ohtralt kastet ja oli vist vürtsikam. Igatahes järgmisel korral, kui satun Noiri, siis proovin selle ära, sest ma olin oma salatis suts pettunud. Salati kõrvale pakuti sooja ürdiciabattat vedelama pestoga.
Järgmiseks võtsin vahepeal teed, kuna kohvimasinaga neil juhtus midagi, seetõttu ei saanud Maili ka kakaod ja pidi leppima mahlaga. Karmel ja Dina lürpisid oma siidrit, mis ei olnud vaadisiider (PS! seda seal ei pakuta, Karmel alguses küsis). Üllatuslikult sai neil ka õunasiider otsa.
Mina jõin ühe klaasi ka majaveini ning ühe väikse pudeli still vett (üratult kallis, ei soovita).
Nüüd oli desserdi aeg - alguses mõtlesime, et võtame kõik erinevad, aga Maili ja Dina siiski võtsid mõlemad piparmündi laimi crème brûlée. Mina võtsin Astelpaju kookospiima panna cotta ning Karmel võttis Pavlova toorjuustukreemi ja värskete hooajamarjadega (mis muidu minuarust ei tulnud hooajamarjadega, tundusid ülessulatatud vaarikad... kui nad just ei käinud korjamas ära külmunud vaarikaid kuskilt põllult). Minule maitses minu enda dessert kõige rohkem, olen korra söönud Crème brûléed otepääl GMP Clubhotelis, maitses paremini ja ei tundunud nii rammus kui Noiri oma. Alguses laimi maitset ei tundnud, kuid teistkordsel proovimisel tundsin. Kõige enam külmaks jättis mind kahjuks sealne Pavlova, olen saanud ka seda paremat, kolleegi tehtud.

Mind natukene häiris ka see, et laual ei olnud lisasalvrätte - üks ainus salvrätt, mis seal oli, oli lauda istudes nugade-kahvlite ümber seotud (see oli selline väike pabersalvrätt) ja seegi viidi minema, kui olime salatisöömise lõpetanud. Mina eeldaks sellisest kohast, et laual on nugade-kahvlitega kangassalvrätt, mis jääb minuga lauasistumise aja lõpuni.
Teenindus oli hea, mulle väga meeldis teenindaja, ta oli kuidagi väljapeetud ja sobis nii hästi oma välimuselt sinna kohvikusse (pikk, sale, maitsekas punapea, heleda nahaga :D). Noir ise on sellise väga seksika miljööga kohvik, hubane, hästi soe ja kergelt koopalik, kuna on sisustatud üldiselt musta värviga. No väga paljud detailid viitavad seksile ja nostalgiale, ka nõud olid sellised nagu mul ämmal - õhukesed, lillelised, kuld servadega. No oli selline Marie Antoinette stiili. Tualettruum oli minu lemmik.

Üldiselt oli toit maitsev, teenindus tasemel, mõned puudused olid eelpool nimetatud salvrättide näol, varustuse otsalõppemine ka meeldiv ei olnud (kuigi Karmel ütles, et ka prinisiider oli maitsev) ja kohviaparaat läks katki (mis on täiesti ettenägematu asjaolu ja halbade juhuste kokkulangevus lihtsalt). Võin vabalt soovitada, sest maitseelamusi sai sealt väga palju.”