Tallinna söögikohad, restoranid, kohvikud, baarid - Arvustus.com arvustused

“Peaks olema prantsuse stiilis restoran, aga selle kohta leiab vaid üksikuid vihjeid. Menüüs küll mingi vahemerelisus on, aga igapäevaselt võib sama hästi väga itaalialiku vms toidu otsa sattuda.
Toitudel pole viga, need saab päeval kiiresti kätte (päevapraed), suppi saab endale ise tõsta ning ostes mõlemad, saab magustoidu tasuta. Koht pole otseselt soodne, aga kindlasti mitte ka kallis. Väljast ja nimest võib jääda mulje, et on väga peen koht, aga tegelikult on hotelli baar pigem.
Siiski seal kandis üks sümpaatne koht, kus lõunal käia.
Viimati sõin seal tomati-basiiliku suppi ja see maitses küll megahästi.


Pasta suitsukalaga oli maitsev, kuigi paari suutäie puhul tundus, et osa kalast oli natuke ära kuivanud, ent siiski toidu sisse pistetud. Üldmulje oli siiski hea.


Pastat sööma asudes tekkis aga probleem. Polnud kahvlit, millega seda süüa. Söögiriistad tuleb endale ise eraldi lauakeselt tuua, kus saab ka kukleid ja võid, aga seal oli küll lusikaid ja nuge, ent mitte ühtki kahvlit. Kuna teenindaja (baaridaam) oli vahepeal jalga lasknud, ootasin teda peaaegu 10 min enne kui said märku anda, et puudub kahvel. Toit vahepeal muudkui jahtus ja niisamuti jahtus minu soov seda kohta kiita.”

“Jäätisekohvik küll, aga mina pole seal söönud veel ühtki jäätist. Ma ei kahtle, et need on head (sest olen neid söönud poest ja jäätisekärust ostes), aga arvustan seda kohvikut siiski enda, st Tuleroa ja tuleroogade vaatevinklist.

Enne asus samas kohas kohvik nimega Bestseller, mis vähemalt algselt oli Imre Kose'ga seotud ja sealsed toidud olid minu meelest sel perioodil ka väga head. Nagu ka teenindus.

Raamatupood on juba iseenesest nii mõnusa õhkkonnaga ja meeldiv paik, et seal asuv söögikoht saab automaatselt kõrged atmosfääripunktid.

Ka teenindus on La Muus hea ning enam-vähem sealsete varasemate kohvikutega võrreldav. Soovi "Head nautimist", mida oli küll natuke veider kuulata, aga mis sellegi poolest viisakalt mõjus, enam küll ei kuule ja nii hästi koolitatud teenindust ka ei kohta kui "Imre päevil", aga viisakas ja asjalik oli teenindus kahtlemata.

Toitudest proovisin kaht. Tegelikult plaanisin proovida ainult ühte, burgerit, aga teine, praetud kitsejuustu salat jäi mu kaaslasel lihtsalt söömata ning nii lõpetasin ka selle ma ise. Mis kaaslast häiris, oli väga tugev küüslaugumaitse, mis salati kõiki koostisaineid kattis -- ta ei söö küüslauku üldse ja menüüs polnud küüslaugu kohta ka mingit märki. Mina seevastu söön ja naudin ning sain ka salati ära söödud. Jah, tuleb tunnistada, et maitset oli sel küll natuke üleliia. Ma ei tooks isegi niivõrd küüslauku kuivõrd veiniäädikat välja, aga seda oli tõesti pisut palju. Muidu oli salat hea ja piisavalt suur, lausa kolme kitsejuustuviiluga.

Endale võtsin aga burgeri, nime poolest Musta lipu burger. Nii see saabuski. Pika kokteilitiku otsas, millega burger oli läbistatud (et erinevad kihid laiali ei lahuneks) oli must La Muu logoga lipp.
Burger ise tekitas minus peale vaadates kahtluseid, sest oli minu eelistuste jaoks küll selgelt liiga rohkelt kastet sisaldav. Värvuse poolest just selline majoneesi-ketšupi segu, mille sarnast ma ise ei tooks oma burgerist meetri kaugusele ka.



Tellitud sai burger mediumina ja kuigi alguses tundus, et on well-done, oli enamus burgerist siiski väga kenasti medium.

Kastmega kahjuks burgeri probleemid ei lõppenud ja edasistes on peaasjalikult süüdi see, et burger jõudis minuni jahtunult. Sõin kiirustades, sest olin hilinemas kohtumisele, aga hoolimata sellest hangus mingi rasvakiht juba teise suutäiega suulakke, ehk toit oli nii jahtunud, et ei suutnud enam rasvagi ära sulatada. Kotletti katvast juustust rääkimata.

Kujutate ilmselt ette, kui palju selline, absoluutselt välditav asi, kogu muljet rikub. Võib-olla oli muidu hea burger? Siiski üldiseid probleeme oli kaks: kotlett oli väga lagunev ja struktuurituks massiks surutud ning kastet oli kaugelt liiga palju. Ning see ei olnud kaugeltki parim kastmevalik.

Seega, vähemalt burgerit ma sinna ei julge soovitada sööma minna. Kunagi proovin ka jäätised ära, aga on ebatõenäoline, et need mind alt veaks. Võib-olla oligi burge rjahtunud seepärast, et läheduses oli nii palju jäätist..? :)”

“Just selline lihtne ja õdus paik, kuhu ei pea end eraldi üles lööma ja võib mugavalt ka otse tänavalt sisse astuda, Tallinna parimate tapaste kõrvale head veini degusteerida ja koha omanikel, suurtel veiniasjatundjatel, lasta endale veinimaailma nüansse seletada. Muidugi on koht ka suurepärane paik ühe laheda ja stiilse ürituse korraldamiseks. Oma sõbranna sünnipäevaks olen koha juba broneerinud! Edu uuele kohale!”

“Prantsuse kokakunsti ja musketärideesteetika suuremat sorti austajana on see koht otsekui minu jaoks loodud. Ruumid on hämaralt valgustatud, lauad on robustsemat sorti ja kuna restoran asub nagunii keldris, on seal teatav robustne musketäride fiiling täiesti olemas. Seal istudes võib ette kujutada küll, et kohe sajab kari mõõka täristavaid musketäre sisse, Porthos valjul häälel parimat veini nõudmas.
Siiski, päris nii robustne kogu elamus ei ole, tegelikult on seal lausa romantiline, nii et kui viimati seal sõbraga õhtust söömas käisin, oli algul pisut pentsik tunne, mis küll kiiresti haihtus.
Keset lauda asub seal kõrgendus, nagu riiul, kuhu peale toidud asetatakse, et neid siis taldrikule juurde laduda. See on veidi imelik mõte, sest teisel pool lauda istujatega suhtlemist kipub see segama.
Enne kui toit saabus, toodi lauda korvike paksult ekstraõlise rohelist värvi möksiga (mis välimuselt pestot meenutas) kaetud soojad saiaviilud. Pisut liiga hapukad ja natuke liiga õlised, aga muidu päris meeldivad. Vähemalt midagi erilisemat kui tavalised soojad ja võikausike.
Viimati maitsesin seal lambapraadi, mis koosnes sinna juurde käivast suurest kausitäiest küpsetatud juurviljaribadest ja umbes kuuest paksemast lihaviilakast. Umbes 4 tk neist olid lausa kuld, sulasid suus! Kaks ülejäänud olid veidi vintskemad ja kohati pisut üle soolatud. Aga üldmuljena siiski suurepärane lambapraad. Ei olnud üle küpsetatud, mõne jaoks ehk liigagi toores, aga ometi hämmastavalt pehme ja muidugi mahlane.
Kõhu sai täis ka eelroata, olustikku sai nauditud, jutud said hoolimata lauariiulist räägitud ja raha kulus restoranieine kohta mõõdukalt. Pole paha tulemus.”

“Üsna hubane toredate seinamaalingutega kohtvik, kus teenindus on üle keskmise, aga toit kahjuks alla keskmise. Olen seal praegu vaid kaks korda päevapraadi söömas käinud, aga need on olnud üsna väiksed ja maitsetud. Seal olla väidetavalt mingi itaallasest kokk, kes vist lõunavälisel ajal itaalia toitu mõistab valmistada, aga seda pole veel isiklikult kogenud ja seepärast seda osa ei arvusta.”