Tallinna söögikohad, restoranid, kohvikud, baarid - Arvustus.com arvustused

“Väga põnev ja huvitava interjööriga lõunatamise koht. Tule sööma!”

“Käisime tähistamas poja lõpetamist Mustamäel pubis Haven ühe sõbra soovitusel.
Väga naljakas menüü ja hinnad olid väga taskukohased. Positiivne üllatus oli ka see, et teenindaja oli sõbralik ning road olid suured. Interjöör oli lihtne ja hubane.
Toitude maitse kohapealt ma ütlen selliselt, et kui kõik pubid teeks selliseid toite siis restodel läheks keeruliseks. Pole mõtet maksta kaks korda restos rohkem kui pubis saan sama kvaliteeti.
Olime kuuekesi ja arve tuli 88 koos kõikide jookidega.”

“Igati hea koht. Sõbralik teenindus, imehead söögid ja hubane keskkond. Marineeritud sibul on olnud seal läbi aegade parim. Kunagi sai tihti vabaduse puiestee äärses putkas käidud. Kuid hinnad on kõrged ja mitte vähe.”

“Näeb välja suht kahtlane koht, aga toit on normaalne. Mitte restoranitoit, aga kiirtoit ja selle kohta pole paha. Kanakebab on näiteks üks lemmik. Palju asju menüüs pole, aga mis on, on täiesti okei. Kahjuks saab maksta ainult sularahas.”

“Toidukohana ei ole selle paiga väärtus eriti kõrge, kui hindaks aga ürituste kategoorias, siis saaks kindlasti kõrgema hinde.”

“Omanäolise hõrgutava maiusevalikuga koht, kust võimalik moosi-halvaad ja siirupiga küpsetisi kaasa osta või ka kohapeal nautida. Viimase tarvis on olemas lauad, juurde saab võtta türgi kohvi ning pakutakse ka praade.
Seal on kaks väga head asja. Üks neist on mõnus tüdri toitude maitse, teine on teenindus. Täiesti harukordne ja mitte ainult lõunamaiselt hea ja siiralt südamlik, vaid ka omamoodi kummaline. Näiteks võttis teenindaja, kellega veidike jutule sain, laualt mu päikseprillid ja proovis neid endale ette, seepeale läks sõna lausumata prillidega umbes minutiks teise ruumi ja tuli siis tagasi, öeldes, et need sobivad talle hästi -- oli peegli ees proovimas käinud, küsimata. Seda ma absoluutselt pahaks ei pannud ja polnud hetkekski hirmu, et prillidest ilma võiksin jääda, nagu analoogses situatsioonis Türgis ilmselt tundnud oleks. See oli osa originaalsest kogemusest, mis pani seda kohta veelgi enam austama.
Muide, teenindajad räägivad seal türgi ja inglise keelt, pihtalt eesti keelega saab läbi vaid viipekeelt kasutades ja žestikuleerides, muidu oskavad nad eesti keeles vist öelda vaid "kuidas läheb?" ja "aitäh". Aga ka see ei häiri mind. Vastupidi, ongi tunne, nagu oleks välismaal.”