PÖFF 2013 - Arvustus.com arvustused

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

43. Coast of Death (2013)
Lois Patiño

Surmaranniku all tuntakse Loode-Hispaanias asuvat karismaatilist ja imelist Galiitsia regiooni. See on väga ilus, kuid meremeestele ja laevadele ülimalt ohtlik. Sellest ka see halbakuulutav nimi. Rooma ajal peeti seda maailma lõpuks, kus elu kohtab igavikku ning legendid täituvad.

Hästi plaanitud, pikad ja staatilised võtted näitavad meile ruumi, kus inimese ja keskkonna keeruline suhe muutub igavikuliseks. Iga kaader on kui lõuend, millel õlivärvid pehmelt, aga pidevalt liiguvad, võrratult aega joonistades. See on hüpnootiline film, mille vaate visuaalne intensiivsus tutvustab meile seda legendaarset kivist, udust ja tormist maad kui inimeste hirmude, lootuste ja rõõmude mosaiiki. Looduse selge kaos astub vastu inimese kontrolliihale ning ärakasutamisele, mõlemad osapooled kätketud imelisse tantsu.

Pärast kahte festivalivõitu – Oberhausenis (kus film võitis ühe kõige suurema filmifestivali parima lühifilmi tiitli) ja Locarnos (parima noore režissööri auhind filmi esilinastusel kunstifilmide Mekas) – rändab režissöör Lois Patiño oma tööga üle kogu maailma, külastades muuseume, kunstigaleriisid, ülikoole ning korjates filmifestivalidelt auhindu.

Javier Garcia Puerto

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

44. Moebius (2013)
Kim Ki-duk

Pikalt abikaasa armuafääri talunud naine otsustab meeltesegadushoos kätte maksta kõige julmemal viisil – eemaldades oma teismelise poja meheuhkuse, et seejärel jäljetult kodust kaduda. Šokeeritud afääri võigastest tagajärgedest ja faktist, et perepoeg on ilma jäetud võimalusest saada meheks nii füüsilises kui ka sotsiaalses mõttes, otsustab mees samavõrd radikaalse ohverduse kasuks – võtta eneselt ning anda pojale tagasi see, mis eemaldati. Veelgi enam, isa otsustab pühendada ennast pojast meheks koolitamisele, sest ilma sugu defineeriva füüsilise osata pole poeg „mees” ei isa ega kambajõmmide silmis. Kuid seda tehes kasvavad ka parimasse puberteediikka jõudnud poja ihad ning kui ootamatult otsustab ka ema koju naasta, keeravad juba senini viimase piirini viidud suhted perekonnas täiesti sassi. Korea autorikino lipulaeva Kim Ki-duki „Möbius” kuulub aasta skandaalsemate linateoste hulka nii graafilise pildikeele kui ka tabuteemasid kajastava sisu tõttu. Sestap pole ime, et kodumaised tsensorid piirasid filmi levi kolm korda enne kinolevisse lubamist. Dialoogita, ainult näitlejate kehakeelele ning ilmetele tuginev ning pantomiimiteatrit meenutav film on allegooria nii Korea, kuid miks mitte ka Eesti ühiskonnas levinud šovinismi ja arusaama vahel, et mehe riist on tema seksuaalse ja ühiskondliku positsiooni garantii. Kim Ki-duk on filmi kommenteerides öelnud: „Ma olen isa, ema on mina ja ema on isa. Me oleme sündinud ihast ja me reprodutseerime ennast ihas. Nii olemegi ühendatud nagu Möbiuse kuju, seetõttu ennast kadestades, vihates ja armastades.” Sten Saluveer

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

45. Taxi and Telephone (2013)
Ernest Abdyjaparov

Kaugete 1960ndate vihmane päev. Frunze linna bussijaamas telefoniputka ees seisab üksik takso ja ootab reisijaid. Takso sõidab kuhu iganes ainult siis, kui salong on rahvast täis või kui keegi maksab kogu auto kinni. Kes ka ei tuleks takso juurde, kõik proovivad helistada oma lähedastele, mis viib meid kokku erinevate saatustega. Reisija Zoja põgeneb vanematekoju truudusetu abikaasa juurest, kes petab teda naise sõbrannaga. Aga kaks läbisõidul olevat reisijat vaidlevad oma klassivenna Muhtari ja tema naise Mahabati üle, kas ta tunneb nad ära, kas võtab öised külalised vastu? Selle vaidluse pärast puhkeb Muhtari ja Mahabati vahel tõeline draama. Koju helistab ka taksojuht ise, et öelda oma noorele naisele head aega ja küsida, mida tuua oma vastsündinud pojale kaugest Ošist. Öö vältel avanevad meie ees reisijate ja telefoniputka klientide tragöödiad ja rõõmud. „Filmi aluseks on tadžiki dramaturgi Ato Hamadi näidend. 2011. aastal lavastati see teatris ning otsustasin vändata teose järgi filmi. Selleks et lugu muutuks kinematograafilisemaks, olid lisatud uued tegelased ja süžeeliinid. Filmi stilistikaga tuli vaeva näha, et anda edasi nõukogude aja vaim. Siit ka filmi mustvalge formaat ja tolle ajastu muusika. Kuid filmi peamine idee seisneb selles, et kuidas ka ei muutuks ajastu ja mood, on truudus, armastus ja sõprus igavesed väärtused.” – Ernest Abdyjaparov, režissöör

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

46. The Grand Seduction (2013)
Don McKellar

Jean-François Pouliot’ 2003. aastal valminud film „La grande séduction” („Siiras meelitus”) teenis lavastaja koduprovintsis Québecis tohutut kassatulu, vaimustas Cannes’is kriitikuid ja võitis Sundance’i festivalil publikuauhinna. Nüüd, kümme aastat hiljem, naaseb see klassikaline lugu ekraanile ingliskeelse uusversioonina, mille käsikirja kohandasid originaalstsenaariumi autor Ken Scott („Tõutäkk”) ja Michael Dowse („F Word – Ropp sõna”). Asendades Québeci kaluriküla veidra võlu Newfoundlandi väikese rannakogukonna karmi iluga, jälgib „Siiras meelitus” seda, kui kaugele võib provintsirahvas minna selleks, et võluda ära suurlinnast tulnud külaline. Nagu paljud teisedki, keda mõjutas kalatööstuse kokkuvarisemine, on kunagise jõuka asunduse elanikud sunnitud otsima tööd suurlinnast või, mis veelgi hullem, anuma valitsuselt toimetulekutoetust. Nende tulevik näib võtvat heledamaid toone, kui üks plastitööstur teeb ettepaneku linnakesse tootmistsehh rajada. Paraku selgub, et selleks sõlmitava lepingu järgi tuleb kogukonna vajaduste rahuldamiseks võtta tööle pidevalt kohal viibiv arst. „Filmi leebelt riukalikud viited tänapäeval olulisele sotsiaalsele teemale on vaheldumisi teravad ja pööraselt vaimukad ning filmis pääsevad nad mõjule tänu Iiri tippnäitleja Brendan Gleesoni ja Kanada kuulsuse Gordon Pinsenti võrratutele rollilahendustele. Trinity Bays üles võetud film toob imekaunilt esile Newfoundlandi rannikuala värvikust ning rõõmustab kindlasti ka kibedaima küüniku hinge.” – Toronto filmifestival

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

47. Detective Downs (2013)
Bård Breien

Kui te pole nn festivalifilmide huviline, aga PÖFFist tahaks sellegi poolest osa saada, siis tuleks vaatama minna „Downist detektiivi”. Kui teile ka veel krimifilmid meeldivad, siis on see linalugu ainuõige valik.

Vaataja häälestavad õigele lainele juba algustiitrid. Kohe saab selgeks, et linal rullub lahti stiilipuhas detektiivifilm, oma väikeste kiiksudega, aga sellegi poolest äärmiselt väljapeetud. Robert Bogerud on tõenäoliselt kõige khuulim detektiiv. Ta on vähemalt sama stiilne kui Humphrey Bogart, aga palju erilisem. Tal on mantel ja kaabu, Downi sündroom ning täiesti oma meetod. Ainuke probleem on selles, et lahendamist vajavat müsteeriumit ei õnnestu detektiivil kusagilt leida. „Vahel olen allaandmise äärel, aga seda ma ei suuda. Mul oleks vaid ühte juhtumit vaja. Päris müsteeriumit. Siis saaksin kõigile näidata,” mõtleb Robert plaskut kummutades. Keegi ei võta teda tõsiselt, isegi ta isa mitte. Kuid siis saabub Olav Starri, uisukuninga abikaasa ja teatab, et tema mees on kadunud ning palkab Robert Bogerudi juhtumit lahendama. Detektiiv asub tegutsema.

Põhjamaade filmitegijad on end krimilugudega korduvalt tõestanud. Naelapea pihta lüüakse selgi korral. Lisaks on filmis sooja huumorit ja meeldetuletamist väärivaid tõdesid. Luban, et väljute kinost rahulolevana, tõenäoliselt naeratades ja helges meeleolus, uskudes (kas või korrakski), et elus on kõik võimalik, kui vaid piisavalt tahta.

Kaisa Karu

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

48. Sorrow and Joy (2013)
Nils Malmros

Taani filmi „Kurbus ja rõõm” lavastajat Nils Malmrosi võib kutsuda vanameistriks, kes oma esimesi katsetusi filmi vallas tegi Prantsuse uue laine liikumise jälgedes, ning kelle kõige esimesed linateosed valmisid juba 1960ndate lõpus. Tema verivärske ja kümnes täispikk film on sügavalt autobiograafiline ja viib meid tagasi aega, kui Malmros elas Århusi väikelinnas. On 1984. aasta talv. Filmirežissöör Johannes saabub koju järjekordselt komandeeringult ja saab vanematelt teada kohutava tõe. Tema naine Signe on äsja tapnud nende 9 kuu vanuse tütre Maria ja viibib nüüd kinnise režiimiga vanglas. Ei mees, naise lähedased ega ka kogukond ei suuda mõista, kuidas noor ja lahke kooliõpetaja võis tappa oma lihase lapse. Kuid hoolimata julmast tragöödiast on Johannesel see omadus, mis teeb inimesest inimese – kaastunne ja südametunnistus. Ta viib ennast kurssi kohtusüsteemiga, et aidata naine välja üha koomale tõmbuvast ringist, mille keskel Signe võib samuti surra. Mees tunneb toimunu süüd ka endal ja tahab naist tagasi, et koos temaga leinata ja eluga edasi minna. „Kurbus ja rõõm” on hea näide Skandinaavia kvaliteetdraamast, kus väga põhjalikul moel tegeletakse inimpsüühika lahkamisega, visates õhku küsimuse, miks ja kuidas heaoluühiskonnas sellised tragöödiad juhtuvad. Johannese rollis astub üles Thomas Vinterbergi filmist „Submarino” tuttav Jakob Cedergren, kes teeb pearolli teiseski PÖFFil linastuvas linateoses „Faro”. Helmut Jänes