Põnevusfilmid - Arvustus.com arvustused

“Kuigi režii oli juba eeldatavalt tasemel, oli plot kuidagi aimatav ja kohati tühi ning dialoogid ja richie filmidele omased terased punch-line-id jäid kohati keskpäraseks. Tore film.”

“Guy Richie omas headuses. Film oli rohkem "üle võlli" ja stililiseeritud kui näiteks Lock, Stock and Two Smoking Barrels või Snatch, kuid seejuures oli lugu (mille eesmärk paistis lihtsalt näidatavale möllule mingi raamistiku pakkumine olevat) üsna nõrk. Samas antud puudus ei paistnud mind isiklikult sugugi häirivat - võtan seda kui märki, et kogu film oli oma eesmärgis ja terviklikkuses kindel ning oli seejuures omas nishis hästi õnnestunud teos.

Räägiksin eraldi veidi soundtrackist, mis oli erakordselt hästi kokku pandud ja ära kasutatud.
Guy Richie osutab alati enda lavastatud filmide muusikalisele poolele rohkem tähelepanu, kui vaataja tänapäeval ehk harjunud on, aga näiteks Sherlock Holmesis oldi jäädud pisut laisaks, lastes põhiliselt ainult üheainsa põhimotiivi erinevaid variatsioone, mis lõpuks ennast veidi liiga vägivaldselt vaataja ajju sisse graveerisid. Kontrastiks, Snatchi ja Rocknrolla soundtrackid teevad silmad ette ka paljudele põhjalikult produtseeritud stuudioalbumitele.
Man From U.N.C.L.E. kasutas samuti (sarnaselt Sherlock Holmesile) omanäolisi muusikalisi peamotiive (kusjuures sellise helikeelega, mida praeguseks juba traditsiooniliselt seostatakse Külma Sõja ainestikuga), kuid oli tunduvalt varieeruvam ja märkimisväärselt osavamalt ekraanil toimuvaga sobivalt sünkroniseeritud - nii hästi, et on isegi eraldi väljatoomist väärt.
Lisaks kasutati ka mitte-originaal teoseid (paljastuseks, Nina Simone on siinkirjutajale väga meeldiv artist :) ).

Kokkuvõtteks, äratuntuavalt "guyrichilik" film (ilma talle meelepärase cockney-Londoni vaatenurgata), stiilne, humoorikas, kerge ning meelelahutuslik vaatamine. Soovitan.”

“Kuigi režissööri töö on üllatavalt hea, oli plot kohati veniv ning paljud kohad olid piinlikult etteaimatavad. Samuti Affleck mängis jälle endale kodust karaktrit ning seega tekkis paljudes kohtades dejavu tunnet. Sellegipoolest oli üldpildis täiesti vaadatav film ning sobib hästi mõnda igavasse õhtusse, kuid üks eelmise aasta parimaid filme ta kohe kindlasti pole.”

“Tarantino uus lugu kõlas minu jaoks juba enne väljatulekut, kui Reservoir Dogsi westerni remake, mida ta mõnes mõttes ju ka on, aga seda ei saa filme küll pahaks panna, sest näiteks enamik põnevusfilme on ka suht sarnased.

Lühike kirjeldus on ilmselt selline, et tegevus toimub mõned aastad peale USA iseseisvussõda metsikus läänes külmal talvel. Kuulus pearahakütt John Ruth (Kurt Russell) saabub hobutõldade vahejaama koos kinni võetud põgeniku Daisy Domergue'ga (Jennifer Jason Leigh), kus lisaks neile veel kirju seltskond. Kokku võib neid kõiki siis nimetada vihaseks kaheksaks. Küll kahtlustab John Ruth, et kõik tegelased ei ole mitte heatahtlikud külalised, vaid kellelgi on kindel ülesanne Daisy vabastada.

Natuke Reservoir Dogsi, natuke Hercule Poiroti ja natuke Sam Peckinpahi ning kokku teeb see täiesti Quentin Tarantino filmi. Üldiselt on minu jaoks filmidel, milles on lumi, eriline võlu, lisaks kuulub sarnane koht ka spagettivesternitele ning kellele ei meeldiks hästi tehtud who-done-it? Samas ei ole Vihane kaheksa nii hea film, et ma selle pärast kohe juubeldama hakkaksin.

Minu jaoks suurim mure filmiga on see, et kogu filmi on ühes vaates tehtud. Metsamajas veetev seltskond ei omavahel ei kahtlusta teineteist pea üldse. Sellist hinge kriipivat paranoiat tegelaste vahel ei ole, vaid pigem on puhkav ja lõdvestuv seltskond, kes enamasti naudib kuuma kohvi, kui väljas möllab lumetorm. Enamasti on vaid John Ruthi pool vs. teised ja kui ühelt teise poole tegelaselt läheb rõhk ära, siis kaob ka antud tegelane kuidagi ära. Võib-olla ei ole see just parim kirjeldus, aga süüdistatakse üksteist, mitte teineteist. Kes filmi näinud on, see saab aru, mida ma mõtlen. Vähene omavaheline paranoia teeb ka seda, et tegelased ei ole nii värvikad kui võiksid olla.

Natuke kannatavad seetõttu ka dialoog ja montaaž. Mida rohkem pooli ja vaateid oleks filmis, seda hektilisem ja kiirem peaks olema ka montaaž ning dialoog saaks ka värvikust juurde. Siinkohal peab muidugi ütlema, et filmi väheses värvikuses süüdistada on ehk veidi rumal, sest ta on ikkagi Tarantino film ehk värvikam, kui enamik teisi. Lihtsalt Tarantino kohta oleks võinud veel parem olla.

Kui vaadata 2015 aasta filme üldiselt, siis kindlasti on Vihane kaheksa üks neid filme, mis annab aastale juurde ning ilma selleta oleks ta tunduvalt kehvem.”

“Kui filmis on mõõgad ja maagia, siis on see üks hea film. Nauditavalt film, kust ei puudu ka huumor.”

“Natuke aeglasevõitu tempoga thriller, kuid üldiselt siiski hea ja põnev. Ka näitlejatööd on usutavad, lugu ainult pisut labasevõitu oma igipõlise narratiiviga.”