Maasturid - Arvustus.com arvustused

“Teise põlvkonna Jeep Grand Cherokeed toodeti nii Ameerikas kui ka Euroopas. Austrias valmisid tippmudel Overland ja Mercedese diiselmootoriga autod. Töökindlus on keskmisel tasemel, esines ka mitmeid nn tagasikutsumisi.
Teise põlvkonna puhul kasutati Uniframe’i-nimelist kere ja raami liitekonstruktsiooni. Sellega taheti paremaks muuta teesõiduomadusi nii juhitavuse kui ka müra osas. Keret ja raami aitasid viimistleda Porsche insenerid. Disainilt oli uus Grand Cherokee pigem evolutsioon kui revolutsioon, esimese põlvkonna kandilised vormid asendusid ümaramatega. Välimust võib lugeda igati õnnestunuks ja sõitjateruum on USA autole kohaselt luksuslik.
Selle mudeliga kaudusid 5,2- ja 5,9liitrised jõuallikad, asemele tuli “kõigest” 4,7liitrine kettülekandega PowerTech V-8, mis tehnilistelt näitajatelt on eelkäijatega ligilähedane ja kütusekulult ökonoomsem. Mootor valiti 1999. aastal Ameerikas kümne parima mootori hulka. Valikusse jäi kuuesilindriline 4,0 R-4, mis iseenesest pärineb juba 1964. aastast ja on ühtlasi kõige lollikindlam.
Õnnestunud on Mercedese päritolu 2,7liitrine viiesilindriline CRD, mis töötab vaiksemalt ja on ökonoomsem. CRD-l võivad pihustid suurtel läbisõitudel (130 000 - 150 000 kiloomeetri kandis) hakata kütust tagasi laskma, tekitades probleeme kütusesurvega.
Autole on paigaldatud nelja erinevat automaatkäigukasti: kolme neljakäigulist ja üht viiekäigulist. Neljakäiguline 42RE on eriti tundlik õli kvaliteedi suhtes. Probleemidele viitavad viivitused käiguvahetustel, käiguvahetusel tõusvad mootoripöörded ja suurenenud müra. Esineb ka õlilekkeid.
Maanteel õõtsub Grand Cherokee üsna tugevalt. Auto suhteliselt suur mass avaldab mõju roolisüsteemile, esisilla detailidele ja piduritele. Kui tagasillast hakkab kostuma võõrast müra, võib tegu olla väsinud rattalaag ritega. Esimesi rattalaagreid eraldi osta ei saa, need tuleb vahetada koos rummuga. Vanematel mudelitel oli probleeme pidurisadulatega. Muret võib valmistada piduri vaakumvõimendi, mis annab vahetuse vajadusest märku piduripedaali vajutamisel tekkiva susinaga.

Miinused: mitmed tagasikutsumised, 3,1 l diisel kehv, kallis pidada
Plussid: võimekad mootorid, õnnestunud välimus, turul lai valik

Kokkuvõte: ehtameerikalik maastikuauto - mahukas, mugav, suurte mootoritega ja ühtlasi ka töökindlusprobleemidega”

“Teise põlvkonna Jeep Grand Cherokeed toodeti nii Ameerikas kui ka Euroopas. Austrias valmisid tippmudel Overland ja Mercedese diiselmootoriga autod. Töökindlus on keskmisel tasemel, esines ka mitmeid nn tagasikutsumisi.
Cherokee nimi, mis tähendab indiaani irokeesi hõimu, võeti esmakordselt kasutusele 1974. aastal. 1992. aastal esitletud Grand Cherokee (ZJ) pidi asendama väiksemat Cherokeed, kuid mõlemad osutusid piisavalt edukaks ja jäid paralleelselt tootmisesse. Teise põlvkonna (WJ-seeria) Grand Cherokee veeres tootmisliinilt maha 1998. aastal, viimane auto valmistati 21. mail 2004. Koos esimese põlvkonna mudeliga, mida müüdi 1,4 miljonit, ulatub kogutoodang peaaegu kolme miljonini.

Miinused: mitmed tagasikutsumised, 3,1 l diisel kehv, kallis pidada

Plussid:võimekad mootorid, õnnestunud välimus, turul lai valik

Kokkuvõte: ehtameerikalik maastikuauto ¬ mahukas, mugav, suurte mootoritega ja ühtlasi ka töökindlusprobleemidega”

“Hummeri kohta liigub legende, Hummerit vihatakse ja armastatakse. Kui originaalne Hummer H1 loodi puhtalt sõjaliseks otstarbeks mõeldud HMMWV põhjal, siis H2 pidi jõudma selle reputatsiooni abil kõikide suuri masinaid armastavate ameeriklaste koduõue. Seetõttu jäeti mugava ning lihtsasti kasutatava sõitjateruumi kõrval alles ülimalt macho’lik H1 meenutav väliskuju. Lisaks tavalisele H2-le esitleti 2004. aastal väikese kastiga H2 SUT-i (sport utility truck). Algul müüdigi H2 väga edukalt, kuid pärast esimest eufooriat ning kütusehindade järsku kasvu kadus ka suur populaarsus. Kuigi H2 kere sai täiesti uus, kasutatakse sel mitmete teiste General Motorsi mudelite (Suburbani, TrailBlazeri ja Tahoe) tehnikat. Arvestades, et H2 projekteeriti äärmiselt kiiresti, on kogu mainitud kompott väga hästi toimivaks tervikuks seotud. Samas pole eriline ime, et päris algul kostis kasutajailt küllalt teravaid kriitikanooli. Erinevaid pisivigu lõi välja hulgaliselt ning paljud autod said veeta rohkem aega teenindustes kui teedel. Asi paranes siiski iga aastaga jõudsalt: nii kiitis Ameerikas autode kvaliteeti uuriva organisatsiooni J.D.Power 2005. aasta raport Hummerit kui varasemaga võrreldes kõige arenenumat marki. Suure mootoriga, raske ja luksuslik H2 on eriliseks vaenuobjektiks muutunud loodusesõpradele. Neile sümboliseerib H2 kõike keskkonda ja ressursse hävitavat. Eestis nii radikaalset suhtumist tõenäoliselt ei kohta, kuid tähelepanuta ükski Hummeri omanik ei jää. Ja eks just see ongi üks põhjuseid, miks H2 üldse ostetakse.

Miinused: Väga kallis pidada, odavad sisustusmaterjalid, tallinna tänavatele liiga suur
Plussid: Võimas ja mugav, maastikul võimekas, eristub massist”

“Dacia Sandero Stepwayl pole nelikvedu – maastikuautot see asendada ei suuda –, küll aga kõik muud omadused, mis kehvavõitu küla- või metsateel sõitmiseks tarvilikud.
Mõistagi on nelikveo olulisus sügavalt individuaalne küsimus, kuid Eesti oludes mööda nurgataguseid kruusateid sõites ja veoskeemi teemale ratsionaalselt lähenedes, osutub sellest üldiselt tähtsamaks auto põhja kõrgus. Seda, et mõni varakevadine või hilissügisene kruusatee vajaks kahte vedavat rattapaari juhtub ju harva, pigem kipub ikka põhi või mõni ülend maad kraapima. Stepway 17,5sentimeetrine (emamudelist Sanderost 2 cm kõrgem) kliirens vastab aga ligilähedaselt n-ö keskmise linnadžiibi näitajale.
Omadus, mis kindlasti tuleb kehvadel teedel sõites kasuks, on mugavaks timmitud vedrustus. Stepway saab suurepäraselt hakkama auklikuks sõidetud kruusateedega, vedrustus summutab löögid efektiivselt ning mängib kaasa tee ebatasasustega. Asfaldisõidul, ei pea vist mainimagi, Stepway aga mingeid sõiduelamusi ei paku, viib lihtsalt ja kiretult ühest kohast teise.

Miinused: tagasihoidlik turvavarustus, ebamäärasus asfaldil.
Plussid: sõiduomadused halbadel teedel, mugavus, hind.

Kokkuvõte: parim valik inimesele, kes nelikvedu ei vaja, kuid liigub palju kehvadel teedel ning soovib odavat autot.”

“Uue Mitsubishi Outlanderi peamiseks märgusõnaks on mugavus, mis sobib iseloomustama nii sõiduomadusi kui ka interjööri.

Ehkki uue Outlanderi välismõõdud on eelkäijaga enam-vähem samad, pikkust sentimeeter vähemgi, mõjub auto silmale oluliselt massiivsemana.

Uue Outlanderi sõitjateruum on tõeliselt avar, peetagu silmas siis esimest või teist istmerida (prooviautol kolmas istmerida puudus, seega sellega kogemused puudvad), jala- või pearuumi, ruumikust külg- või pikisuunas, mugavusi pakub see igas mõttes.550liitrine pakiruumi muudavad veelgi prakilisemaks laekad põranda all. Enesest mõistetavalt saab tagaistme seljatoed alla keerata ja pakiruumi kasvatada umbes kuupmeetrini.

Just kehvadel teedel tõuseb esile Outlanderi üks trump, see saab aukude, muhkude ja kühmudega suurepäraselt hakkama, pakkudes mugavat minekut ka üsna nadides oludes. Asfaldil sõidab see pingevabalt, kuid kindlalt – mugavus ei tule lodeva vedrustuse arvelt.

Maastikul kuluvad marjaks võimalus automaatrežiimis veojõudu vastavalt haardetingimustele jagav nelikvedu lukustada (seda saab teha nupu abil keskkonsoolil) ning 21,5sentimeetrine kliirens. Linnadžiipide kontekstis ronib Outlander tublilt.

Plussid: ruumikus, mugavus, varustus
Miinused: disain, variaatorkäigukast
Kokkuvõte: ruumikas, mugav ja hästi varustatud linnadžiip, mille välimus on liiga nuditud.”

“Neile, kes peavad lugu heast autosõidust ja kellele rahapuudus pole probleemiks, peaks Audi SQ5 TDI olema linnadžiipide seas üks paremaid valikuid.

Kiire, terav, ruumikas ja sportlikkust arvestades üsnagi mugav – nende sõnadega saab lühidalt iseloomustada Audi esimest diiselmootoriga S-mudelit. Odav see muidugi ei ole, maksab 59 300 eurot. Sama võimsa, 313hobujõulise diiselmootoriga BMW X3 xDrive 35d saab 57 370 euro eest, Mercedes-Benzil nii võimsa diisliga rivaali neile kahele kõrvale panna ei ole.

Kui suruda parempoolset pedaali, laseb diisel kuuldavale V-8-ga muskelauto lõrina, mis paisub järjest kõrgemaid noote võtvaks möirgeks. Muide, väike trikk on juures, nimelt tuleb osa helist summuti spetsiaalses kõrvalkanalis asuvast kõlarist. Kõlab aga väga ehedalt.

Heli moodustab siiski vaid umbes kümnendiku sõidulustist. Numbrite keeles teeb SQ5 TDI 0–100 km/h sportautole kohase 5,1 sekundiga. Päriselus on sündmus veelgi suurejoonelisem: linnadžiip kehastub täielikult ümber, malbest pereautost saab hetkega karm kihutaja. Audi paiskub edasi lausa lõppematuna näiva jõuga, kaheksakäiguline automaatkäigukast vahetab järjest üles, sujuvalt, aga välkkiirelt; kogu auto, rehvidest kuni istmeni, mängib kaasa.

Mis puutub auklikku teesse, siis mugavuses annab SQ5 ka näiteks Q5-ga võrreldes üsna ootuspäraselt punkte ära, kuid arvestades muu komplekti sportlikkust, käitub ikkagi vägagi tsiviliseeritult. Muide, keskmine kütusekulu on tootja andmetel 6,8 liitrit sajale kilomeetrile.

Väliselt erineb SQ5 Q5st üsna vähe. Peamised erisused on veljed, madalam kliirens, mustad pidurisadulad, radiaatorivõre, tagaspoiler ning mõnevõrra muudetud kaitserauad. Sisemusest leiab sportlikud istmed ning hulga pisidetaile, mis toonitavad auto sportlikku iseloomu.

KOKKUVÕTE: Kiire nagu sportauto ja praktiline nagu linnadžiip. Hind on kõrge ning baasvarustus lünklik.”