Käärid
Toom Õunapuu
Romaanis peab kutseline hingehoidja nõustama endast vanemaid hädalisi: töökoha kaotanud igipõlist õppealajuhatajat, usumehest võrgutajat, kunagist punast professorit, naiivset vanapoissi, minevikus elavat neurootikut, enesekindlat naistekütti, kombelist abilinnapea kaasat, petetud leske, Tšernobõli veterani, tippsportlast, kummitusega hädas külameest, kiidukukest taidluslavastajat, naiskahurväelase elukaaslast, väärikat tippspetsialistist vanahärrat ja rasedat vandetõlki. Kuidas noorepoolne hingehoidja selle kõigega toime tuleb ja mis mõju avaldab see misjonitöö temale endale, selgub teose sensatsioonilistel lõpulehekülgedel.
Lisas Ende 10.03.2014
Hindamiseks logi sisse.Registreeru kasutajaks
Arvustuse lisamiseks logi sisse. Registreeru kasutajaks
Kuum teema
Viimati lisatud
-
Padise Kastell
Lisas sonicPRO25.07.2020PRO-staatus antakse arvustajatele, kes on oma sisukate kirjutistega Arvustus.com toimetusele silma jäänud. -
Vabariigi vaenlased
Hannes VeskimäeLisas Rein Veemees 18.02.2020 -
Pimeduse kütkes
Cara HunterLisas Rein Veemees 17.02.2020 -
POMO Restorante
Lisas sonicPRO17.02.2020PRO-staatus antakse arvustajatele, kes on oma sisukate kirjutistega Arvustus.com toimetusele silma jäänud. -
Vaba ja metsik. Julgusest elada oma reeglite järgi.
Merit RajuLisas bergeenia 29.01.2020
Arvustused
“Köigepealt oli see muidugi mu oma viga. Olin magamata, rongini oli vähe aega ja ma ei viitsinud kotist prille otsida. Aga lugemist oli vaja ja ma läksin harjumuspäraselt Ô tähe juurde: äkki on Ônnepalult midagi uut?
Näe, ongi kirjutanud, mötlesin, ja ostsin väikseformaadilise tumeda kujundusega raamatukese pikemalt mötlemata ära, see asus just Mandala körval.
Oli kyll suur pettumus kaanel vöörast nime avastada, aga samas oli lootus lahedale lugemisele, nagu tagakaanel kokkuvöttes pakuti. Esimene lugu polnud väga hull, ehkki oli tunda teatavat ebaprofessionaalsust. Kodukootud eesti noorkirjanik? Mida edasi, seda hullemaks läks. Tegelased polnud elus, dialoog oli puine ja rääkimisviis hakkas erinevate tegelaste suus sarnasena tunduma; ja mis köige hullem, mul tekkis tunne, et lugu oli kirja pandud selleks, et kirjanik saaks oma tegelaste suu läbi mönusalt \'panna\'. Rövetseda, kui soovite.
Köige suurem yllatus oli autorit isik. Öpetaja! Öpikute autor, ajakirjanik ja saanud lausa presidendilt tunnustust oma kultuurilise panuse eest.”