Sedaanid - Arvustus.com arvustused

“Alfa 159 pole sportauto, kuid sport on tal geenides. Ja ükskõik kui taltsaks roolikeeraja teda ja ennast ei sunni, saab pärilikkus siiski võitu. Ja siis läheb lahti: juhiloast tuleb kõvasti kinni hoida.
2,2liitrise mootoriga Alfa 159 pole 185 hobujõuga just eriline atleet, pigem lihtsalt heas sportlikus vormis. Sama saab öelda kiirendusvõime kohta – 8,8 sekundit paigalt sajani pole halb, kuid ka ei midagi sensatsioonilist.
Roolitunnetus on esmaklassiline, mootori reaktsioon gaasivajutusele kiire ja käiguvahetus täpne. Rool istub kätte kui valatud ning esimest võimalust 185 hobusele kannuseid anda ei jaksa juht tipptunnil linnast välja venides ära oodata.
Alfa metsikumat poolt proovides on miinusteks ebatäpselt doseeritavad pidurid ja veidi ebamäärane sidur. Viimase pedaal on pika käiguga ja lahutus-lülituspunkti leidmine pole kuigi lihtne.
Sportlikkusest johtub teinegi ebamugavus: veeremüra maanteekiirustel. Samas saab möödasõidud toimetada vaevata, mootor veab jõuliselt juba 2000 pöördelt, suurim võimsus äratatakse aga kusagil 4000 kandis.
Sõitjateruumis on 159-s neljale ruumi piisavalt, kolmekesi tagaistmel läheb muidugi kitsaks. 405liitrise pakiruumi kasutusvõimalusi pärsib väike laadimisava, kuid mahult asetub see konkurentide vahele: näiteks BMW 3. seeria sedaanil on see 460 liitrit, Lexus IS-il 378.

Miinused: veeremüra, keskpärase suurusega pakiruum
Plussid: disain, juhitavus, sõidurõõm

Kokkuvõte: kaunis ja temperamentne auto, mis veidi tingib sõidumugavuses ja praktilisuses.”

“Alfa Romeo 166 ees seisis raske ülesanne, tal tuli konkureerida luksussedaanide raskekahurväega – BMW 5. seeria, Volvo S80, Audi A6 jt. Alfa Romeol on selleks alati olnud eeldused (silmapaistev kujustus, võrratud sõiduomadused ja eesrindlik tehnika) peale ühe – töökindluse. See ebausaldusväärsus on omandanud lause legendaarse aura ja tihtipeale peetakse seda üheks Alfa Romeoga lahutamatult kaasas käivaks omaduseks. Muidugi, Alfasse võib ka teisiti suhtuda – Briti telesaate “Top Gear” saatejuht Jeremy Clarkson on öelnud, et Alfal pole vigu, tal on iseloom. Sellegipoolest pidi 166 “iseloomust” lahti ütlema, et väärilist konkurentsi pakkuda. Päriselt see (õnneks või kahjuks) ei õnnestunud. Töökindlus on Alfa Romeo kohta suhteliselt hea, üldises plaanis aga keskmine või veidi alla selle.
Alfa Romeo 166 ei tundu sõites nii suure autona, kui ta tegelikult on, seda tänu sportlikule vedrustusele ja head tagasisidet pakkuvale roolile. Seesama sportlikkus, mis kõva kattega heal teel mõjub sõidutundele hästi, tuletab ennast aga halval teel hoopis ebameeldivamalt meelde, sest kahjuks on tunda kõik ebatasasused ja sügavamast august läbi sõites võib tekkida tunne kui mõnes eriti jäigas sportautos – otsekui oleks keegi jalaga vastu tagumikku virutanud. Mudeliuuenduse käigus muudeti veidi vedrustust ja probleem leevendus, kuid täielikult ei kadunud.
Kuigi esiveoline ja varustatud võimekate mootoritega, ei ole 166-l enamasti probleeme jõu mahapanemisega ja esirehvid enneaegselt enamasti ei kulu, vähemalt siis, kui just tahtlikult rattaid puksima ei lase. Pidurid on 166-l tasemel ja võimsamate mootoritega kaasnevad ees Brembo neljakolvilised sadulad, mis koos mehist mõõtu ketastega tagavad tasemel aeglustuse.

Miinused: janused bensiinimootorid, vähe ruumi taga, halb maine
Plussid: elegantne ja eriline välimus, soodne osta ja soodsad varuosad, haruldane

Kokkuvõte: Alfa Romeo 166 võiks kuuluda klassi tippu, kuid mõned väikesed puudused seda siiski ei luba. Siiski on tegu omapärase ja hea sõidukiga.”