Paat Rannarestoran - Paat oli parem resto kui algul tundus - Arvustus.com arvustused

“Viimsis, Rohoneeme teel, otse mere ääres ja veelgi enam, vaatega Viimsi vabaõhumuuseumile, asub kummuli keeratud paati meenutava arhitektuuriga restoran, mille nimi on -- arvasid ära! -- Paat.

Saabusin sinna perega nii vara, et resto oli vaevu avatud. Täpsemalt 6 minutit, sest kell näitas 12:06. Sisenemiseks tuleb esmalt tuleb läbida topeltuks, seejuures sisemine käib nii rumalalt, et ise tuleb sisuliselt ukse taha pugeda, et see kitsukeses ruumis lahti saada ning siis sealt sisse pugeda.

Ruum on viisakas. Ehk ei tundu eriti võimatu, et neis ruumides võiks restoran olla. Mõnes kohas oli küll värv veidi toolidelt maha kulunud jms iluvead, mis olid nii juhuslikud, et vaevalt need meelega sellised olid, aga üldiselt üsna viisakas.


Talvisemal ajal saab riided panna "garderoobi", ehk sisse astudes tualetiukse kõrval olevale torule riidepuule panna. Mantliga sees istuda on mõeldamatu, samas märkasin kohe üleriideid ära andes, et ruum oli õige jahe. Seega külmetas lõpus kogu pere ning toit jahtus seal kiiresti. See oli ebameeldiv, loob kophe kõledama ja halvema mulje. Aga.. Hea uudis on see, et sellega (peaaegu) halb lõppeski.

Räägin seega ka teise halva kohe, ära, mis võis väga juhuslik olla. Leti ääres istus keegi mantliga noormees, kes paistis olevat teenindajate sõber ja oli justkui... publiku eest restoranikülastajatele. Väga imelik ja ebamugav kui mingi mantlis tüüp kõrval teenindajatega sõbrajuttu puhub samal ajal kui üritad ise viisakat restoranikogemust saada. Aga see oli loodetavasti juhus.

Menüü oli küllalt väikses kirjas isegi minu heade silmade jaoks, aga seal peituv tekitas huvi küll. Lapsele toodi kohe joonistamistarbed ja kui mahl kohale jõudis, oli seegi madalas klaasis ning lühema kõrrega. Üsna harukorde. Samas kui hakkas ka teisi külastajaid saabuma, siis märkasin, et kõik need olid lastega pered. Vähemalt siis sellisel varasel tunnil. Väikelaste vanematele on ju 12 juba päris hiline aeg. Üleval oldud ju 5st vms. :)

Ah et toit? No toit oli hea :)
Eelroaks võtsin hoopis supi, täpsemalt kalakonsomee kala mousse'iga. Leem valati justkui paksule kalahakklihavorstijupile peale, lisaks mõnus hulk juurvilaribasid. See oli maitsev ja kena (eriti leeme ja juurviljaribade osa) supike. Mitte täiuslik konsomee, selleks oli maitse ehk natuke liiga.. väherikas. Aga hea oli see sellegipoolest.


Lauale toodi ka leivaviilud, paistis kodune leib, mille viilud olid lausa soojad! Aga paraku ahjus üles soojendatud, sest iga viil oli katud sellise kergelt kuivanud kihiga, millest tunned ära, et viilud siiski värskelt soojast leivast ei pärine.

Puravikurisotto trühvlisalsaga saabus suurte paresani juustu viiludega kaetult ja maitses samuti hästi. Seeni oli rohkelt ja maitse rikkalik. Samas oli natuke üle pingutatud soola ja pipraga ja trühvlisalsa magasin ka maha.


Pardifilee sous vide part oli küll väga mahlane ja mõnus. Pearoale kohaselt oli rõhku pandud hoolega ka garneeringule, presentatsioonile. Aga minus see kompositsioon ja selle elemendid mingit kõrgetasemelise restoranitpoidu muljet ei jätnud. St "ära ei petnud". Part oli selle roa selgelt kõige paremini õnnestunud osa ja tegi enamvähem kõik muud vead heaks.


Lapsele sai lõpetuseks võetud ka üks jäätis, mis oli jälle väga kõrge jalaga klaasis ja rohkelt garneeritud kõiksuguse pudi-padiga.


Lastele võiks mingi lihtsam variant olla. Taldrikule pall jättist ja valmis. Mille-feuille vaarikatega oli samuti maitsev.


Teenindaja nägi välja päris punk. Soengust alates ja sukkadega lõpetades, aga ülimalt kombekas ja tähelepanelik teenindaja. Sai korraliku jootraha ka.

Seega kui alguses oli isegi plaan tagasi minna, sest külm ruum ja mantliga "publik" leti ääres midagi head ei ennustanud, siis oli lõpuks hea meel, et jäädud said. Suvel on seal kindlasti eriti lahe, kui midagi aknast ka vaadata on peale pruuni muru ja halli mere ning siis on kindlasti mõnus istuda ka õues. Lauad-toolid juba ootasid, aga -1 kraadi oli veel vähem kutsuv kui resto sees valitsev jahedus.”