Mekk restoran - Mekiga ja mekita - Arvustus.com arvustused

“Hotellide restoranid muudavad mind alati ettevaatlikuks, sest võiks eeldada, et see on suunatud turistidele = krõbe hind, keskpärased maitsed (sest turisti ei taheta ehmatada). Kuna restoran Mekk on figureerinud pidevalt kõrgklassi söögikohtade nimekirjas, siis üritasin oma eelarvamused maha suruda ja anda talle siiski võimalus vastupidist tõestada.

Saabusime palju varem kui tavapärane õhtusöögiaeg, seega tervitas meid pooltühi söögisaal, mis oli uhkesti kaetud laudadega ja tekitas suursugusust nagu oleks Michelini tärniga restorani sattunud. Ettekandja oli meeldiv, kuid võiks öelda, et lausa pisut läbipaistev, st ta ei jäänud meile millegi poolest meelde. Mõni ettekandja teeb kogu õhtust juba ise elamuse, isegi kui toit on kehvake, siis meelde jääb rohkem elamus. Ma ei ütle, et see peaks iga kord nii olema, ent alati on tore, kui laudkond ja teenindaja klapivad omavahel :)

Kui nüüd roogadest rääkida, siis peab tunnistama, et ka sealt ei saanud suuremat elamust. Slogan "moodne Eesti köök" võib tähendada küll mida iganes, kuid kindlasti mitte juurikaid hapukoorega. Või siiski..? Täpselt selline asi saabuski ning pealkiri ise: "röstitud peet, grillitud kevadsibul, porgand, marineeritud nuikapsas, peakapsasalat, karulaugu-metsapähklipesto ja hapukoorekreem" (12€), ongi peegeldus toidust – ei midagi enamat ega vähemat. Juba pisut parema elamuse andis maapirnikreem-supp (10€), mis oli mõnusalt kreemjas, ent koguseliselt oli seda isegi liiga palju. Lõpuks hakkas see mõnus kreemjasus vastupidist efekti tekitama ning läks läilaks. Ei jõudnud me ka kolme peale suppi lõpuni süüa.

Pearoa olin juba eelnevalt interneti teel välja selgitanud ja tellisin omale kergelt marineeritud siiakala, kuid kohale jõudis hoopis krõbe koha muna-võikastmes (18€). Ettekandja taipas ise ka seda, aga alles serveerimise hetkel ning pakkus, et nad võivad mulle siiakala ka teha, ent siis peab ootama (kaaslastel olid juba road ees). Mul hakkas sellest kohast, kes juba taldrikule asetatud, kahju ning olin nõus ta ära sööma. Keegi oli juba vaeva näinud ja kala end ohverdanud. Samas, nüüd tekkis kohe ka küsimus, et kuidas see meie lõpp-arvel võiks kajastuda. Mina küll loobusin uuest praest, ent sellegipoolest jäime ootama ilusat žesti restorani poolt.

Koha aga maitses nagu koha ja röstitud lillkapsas nagu röstitud lillkapsas. Õnneks oli võimalik seda kõike kasta muna-võikastmesse, ent seegi ei erutanud minu maitsenäsasid. Juures oli veel küüslaugukreem, mida ma nimetaks vahuks. Soolase toidu osas jäi umami-retseptor täiesti puutumata.

Lõpuks ei jäänudki muud üle kui ära proovida astelpajujäätis mureda šokolaadikoogiga (7€) ja MEKK-i sorbeti- ja jäätisevalik (6€). Jäätiste puhul lasti valida kolm maitset, milleks osutusid astelpajusorbett, maasika- ja rabarberijäätised. Kõige eredam hetk kogu õhtu juures oli astepaljusorbett! Ilmselt ka seetõttu, et me kõik oleme suured astelpajusõbrad, kuid seevastu jäätise kujul ei olnud see nii hõrk kui sorbetina. Jäätist ei päästnud ka brownie tükid ega beseepuru.

Kui lauda saabus lõpp-arve, siis oli selge, et mingit žesti ei tule ja tuleb ära maksta ning lahkuda. Võib-olla on mind liigselt ära hellitatud USA restoranides, kus iga väikese vea puhul tehakse armas ja tihtipeale ka ootamatu žest: kas võetakse midagi arvelt maha, tuuakse magustoit maja kulul, pakutakse kohvi..variante on palju ja kliendi südame võitmiseks ei pea restoran megainvesteeringuid tegema. Kahju, et sellised kombed pole veel Eesti restoranikultuuri jõudnud. Ma siiralt loodan, et see kunagi juhtub, sest püüda võiks ikka püsikliente, mitte (ainult) ühekordseid :)

Üldiselt mulle väga meeldib käia kohtades, kus pakutakse Eesti maitseid ja väga huvitav on näha erinevate inimeste tõlgendust samast toorainest. Kahjuks aga Mekki ma enam tagasi ei kipu, sest ootused olid palju kõrgemad kui tegelikkus. Ma isegi ei oska täpselt sõrme sellele peale panna, mis ei meeldinud.. Ilmselt oli see üldine kogemus, millest ei saanud elamust. Toidud olid keskpärased, ei midagi erilist ega huvitavat, ei olnud ka julgeid nüansse või üllatusi. Kui ma lähen keskmisest kallimasse restorani, siis ma ootan ka keskmisest ägedamat rooga. Tundub, et see restoran ongi suunatud vähenõudlikule turistile, sest puudu jäi täpselt üks omapärane komponent -- mekk.”