Vihmasaatjad - Arvustus.com arvustused

“Hästi tüüpiline naistekas ja kui oleksin selle žanri austaja, siis ma usun, oleks see üks täitsa harju keskmine raamat. Mina võtsin selle ette üksnes uudishimust, et mida siis kujutab endast romaanivõistluse võidutöö ja ma paraku pettusin. Häirisid, et lugu jäi venima, liigsed üle kordamised ning muidugi need eneseabiõpikute tsiteerimised. Mõjus kokku veidi naiivselt.
Samas positiivse poole pealt tuleks kindlasti mainida asjalikku saare elu käsitlemist ning teatavat pilguheitu riigiameti argipäeva.
Kui nüüd autor leiaks mõne haarava idee ja hea toimetaja, siis ma olen kindel, et oleks tema sulest veel midagi õige head tulemas.”

“Herilasepesa saavad torkida need, kes ei karda nõelamist. Näib, et autor piisavalt ei kartnud. Aga tubli oled ja jõudu!”

“Aus, hinge minev ja mingil määral isegi lootust süstiv lugu. Karakterid on usutavad ja sümpaatsed. Tegelaste mõttekäigud peegeldavad meie elu ja igapäevast infovoolu mis seda läbib. Eriti naispeategelane sundis kaasa mõtlema ja nägema elu varjukülgi. Teises osas on autor nagu püüdnud anda retsepti „töötuse ja depressiooni august“ välja ronimiseks. Näib, et ta armastab oma tegelasi - halastab ja otsib neile võimalust.

Meeldis nii keelekasutus kui ka stiil. Soovitan.

Näide:
„Kuidas nad said mulle nii teha?“ küsis ta endalt imestunult ja teadis samas, et see, mida talle tehti, oli tegelikult seadustatud, õigustatud, õhutatud, oodatud. Nii pidigi olema – kõik teised said sellest aru ja mõistsid selle õigeks. „Nõrgad tulebki hävitada, sest see on loodusseadus, ainult nii toimib evolutsioon ja ainult nii jõuame me kord emotsioonideta olenditeni, kes eostavad õigel ajal õige arvu õigete omadustega väikeseid olendeid, hammustavad mõtlemata, torkavad tundmata, valivad hoolimata kõigest õige partei. Need uued olendid on kõik talendid. Neid oodatakse koju ja sellist olukorda, kus Eestis on 100 000 töötut, enam ei esine, sest selle maa mullakamarat ei talla enam need, keda peab häbenema. Keegi ei tunne end haavatuna, ärakasutatuna või kõrvale heidetuna, sest sellised tunded on välja surnud.
Ei ole ka armastust – jumalik utoopia.“”